Pressiteated on spämm

Pressiteateid pole vaja. Vähemalt enamus neist on mõttetud. Nimelt selgus värskest Realwire’i uuringust, et enam kui kolmveerand (78%) saadetud pressiteadetest on ebaolulised nende jaoks, kellele neid saadetakse.

Ameerikas läbi viidud uuringu järgi sai iga küsitlusele vastanud inimene iga päev 54 pressiteadet. 54% vastanuist olid nii vihaseks aetud mõttetute pressiteadetega, et nad blokeerisid nende saatjad ära.

Kõige tüütumateks teadeteks pidasid ameerika ajakirjanikud neid, mille sisu puudutas kontori avamist, finantstulemusi ja ärikohtumisi.

Toetudes uuringutulemustele ja kogemustele, otsustas Realwire võidelda kommunikatsioonibüroode spämmi vastu koostas Bill of Rightsi, kus on kirja pandud nõuanded ja käsud-keelud suhtekorraldajatele. Muu hulgas hoiatatakse seal ülehelistamise, eksitavate pealkirjade ja manuste eest. Samuti öeldakse, et pressiteateid tohib saata ainult nendele ajakirjanikele, kes on ise selleks soovi avaldanud.

Vanakooli kriis Loksa laevatehase koondamisteatega

Kes ajakirjandust jälgib, see juba teab, et Loksa Laevatehase AS otsustas tööpuuduse tõttu koondada kõik oma töötajad (525 inimest). Alles jääb vaid paar juhatuse liiget ja lapsehoolduspuhkusel olevad emad. Koondamise põhjus on lihtne ja arusaadav - tellimused on oluliselt vähenenud ja töölistele pole tegevust. 525 inimest on isegi Eesti mastaapides väga suur koondatute hulk (korraga), kuid napilt üle 3000 elanikuga Loksal on see tõsine sotsiaalne kriis. 360 nendest töötajatest olid Loksa elanikud.
Lisaks sotsiaalsele kriisile kruvis järjekordselt lahti kommunikatsioonikriis, kus ühelt poolt kommenteeris teemat personalidirektor ja teiselt poolt nõukogu esimees. Personalidirektor käitus ühes kommentaaris kui ettevõtte kommunikatsioonijuht ning pehmendas tekkinud olukorda omapoolsete selgitustega, mida oli juba väga tore vaadata, kuid järgmises intervjuus oli olukord teine. Personalidirektor andis mõista, et koondamise näol on tegemist Loksa linnale sotsiaalse katastroofiga. Teine kommentaar võis olla tingitud reaalsuse kohalejõudmisest.
Juhatuse esimehe kommentaar oli selline nagu koondatuid oleks olnud maksimaalselt kaks. Üks meie hea tuttav, kes Loksa arengutel silma peal hoidis ning seda ka meedias kajastas, väitis samuti, et koondamist võtsid juhid liiga kergekäeliselt. Tagatipuks ei lubanud juhatus firma territooriumil filmida ja olevat öelnud, et värava taga võite passida ja külmetada. Õnneks aitas ajakirjaniku hädast välja AÜ seltskond, kes lahkelt kommentaare jagasid ja olukorda selgitasid. Tuttava sõnul oligi AÜ see, kes päästis Loksa Laevatehase juhid suuremast meediajamast.
Huvitava seigana jäi meelde kaks kõneisikut, kes Loksa koondamist oma kommentaaridega pehmendasid. Üks oli Loksa linnapea Helle Lootsmann ja endine (või ka hetkel?) Loksa Laevatehase avalike suhete juht ning nüüd Loksa volikogu esimees Rein Heina. Heina ajalugu Loksa laevaremonditehases ulatub aastate taha - alustas tehase valutsehhi ülemana ja lõpetas ettevõtte PR-mehena. Tekib küsimus, miks olid ettevõtte kõneisikud Lootsmann/Heina ja miks nad ajasid sellist juttu? Lootsmann andis isegi telefoniintervjuu AK uudistele.
Lihtsalt taustainfoks: Lootsmanniga seoses tuleb välja põnev ERR-i uudis, kus SDE süüdistab naisterahvast onupojapoliitikas.
Et selline veider lugu.

Eesti filmimaastik saab sügisel väärt linateose

Eelmisel laupäeval algasid Tartus Mart Kivastiku käe all valmiva mängufilmi “Üks mu sõber” võtted, mis kestavad kolm nädalat. Osatäitjateks on kinomaastiku kahurvägi Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa, Rita Raave ja Harriet Toompere.

 

Vare & Jaakkola ülesandeks on filmile PR-toe pakkumine, mis teeb ainult rõõmu, sest stsenaariumit lugedes veendusime, et tegemist on väärt tükiga. Kui tõmmata paralleel Hollywoodi filmitööstusega, siis sarnaseks teoseks võib pidada meie seast lahkunud Jack Lemmoni ja Walter Matthau filmi “Grumpy Old Men”.

Lühidalt ka filmist: Raamatukogus töötav Mati on kaotamas oma naist – pikaajaline haigus on teinud oma töö. Pärast matuseid on kõik tema jaoks vaid kohustus – ei kaastundliku töökaaslase Ruthi toetus ega tütre Mari hoolitsus ei suuda kaotust korvata. Ühel päeval astub raamatukogus Mati juurde Sass, kes on esimesest hetkest kummaliselt sümpaatne ja siiras. Sass otsustab Mati sõbraks hakata, ja kuigi kujunevasse sõprusse suhtub Mati tõrjuvalt, side nende vahel süveneb. Sassi rõõmsameelsusest on nakatunud ka Ruth ning hoolimata Mati lootusetusetundest, saavad neist üksteisest soojalt hoolivad sõbrad.

Ootame juba huviga filmi valmimist ja oktoobri esilinastust :)

Loe lähemalt:

http://www.epl.ee/artikkel/486841

http://www.tartupostimees.ee/?id=216061

Testi end: How addicted to Facebook are you?

The Oatmeal vahendab huvitavat Facebooki sõltuvuse testi, mille küsimused panevad kukalt kratsima ja mõtlema, kas sotsiaalvõrgustikud inimestele liiga ei tee. Loodame, et lähiajal pole vaja luua sotsiaalvõrgustike nõustamiskeskuseid, kus “narkomaanidele” jagatakse reaalse elu süste.
Testisime ka ja saime kõigest 30% – arenguruumi on veel kõvasti. Kui Facebooki test on tehtud, siis võite proovida ka Twitteri sõltuvuse testi :)

Hirm suhtekorralduse mõõdikute ees

Suhtekorralduse ajalugu Eestis on nii lühike, et siin ei ole veel välja kujunenud kindlaid standardeid, millele saaksid toetuda nii pakkujad kui ka tellijad. Et kõiki tegevusi ja tulemusi on vaja mõõta, selles on kindlad paljud äriinimesed, kõik suhtekorraldajad jällegi mitte. Viimane on ka täiesti arusaadav, sest põhjalik ja adekvaatne mõõtmine võtab suhtekorralduselt saladusloori ja toob välja piisavalt palju puudusi, et panna muretsema ka kogenud PR-inimese. Nii võidakse mõnel pool pidada PRi mõõtmist ebavajalikuks ja keeruliseks.
Sobivad mõõdikud

Enne mõõtmist peab kindlasti paika panema projekti või tegevuste eesmärgid ning seejärel valima sobivaima mõõtmisviisi. Sobimatud mõõdikud kulutavad asjatult ressursse ega anna mitte mingit infot. Samuti pole mõtet mõõta lihtsalt mõõtmise pärast – iga mõõtmine peaks andma olulist infot, mida järgmiste tegevuste planeerimisel kasutada. Kindlasti tasub silmas pidada lähtepositsiooni, millelt tegevused alguse saavad. Ilma konkreetselt määratletud stardijooneta ei anna hilisemad mõõtmised piisavalt head pilti ega võimalda teha kvaliteetseid järeldusi.

AVE - Advertising Value Equivalent
Oletame, et Postimehe kuuendal küljel ilmub 1/2 lk positiivne lugu. Kuidas hinnata sellise artikli väärtust? Muidugi, kommunikatsiooniagentuurid teatavad tavaliselt laia naeratusega, et tegemist on suure töövõiduga ja klient peab olema 110% rahul. Enamasti ongi, kuigi ta ei tea ikkagi täpselt, kui väärtuslik see siis ikkagi on tema jaoks. Näiteks mitmed USA PR-agentuurid kasutavad sellistel puhkudel AVE (Advertising Value Equivalent) valemit, kus võetakse aluseks konkreetse väljaande reklaamihinnakiri. Nii tuleks arvestada näitena võetud Postimehe loo puhul, et 1/2 lk suurune reklaam 6. küljel maksab 45 000 krooni ja korrutada see kindla koefitsiendiga. Nt Ameerika suhtekorraldusliit PRSA kasutab koefitsiendina 2,5, mille järgi oleks ilmunud loo väärtus kliendi jaoks 45 000 x 2,5 = 11 2500 krooni.

AVE kasutamise vastu räägib mitu aspekti, näiteks kas või see, et artiklis esitatud sõnum elab hoopis teisiti ja kauem kui reklaamis ning sõnumi mõju auditooriumile on hoopis erinev. Samuti see, et ekspertide kommentaarid peaksid teoreetiliselt tõstma koefitsienti, ebaõnnestunud pilt või pealkiri aga vähendama jne.

Unustada ei tohi ka seda, et heade meediasuhete eesmärk on tihtipeale hoopis artiklite ärahoidmine. Kuidas aga mõõta midagi, mida ei ole näha? Sellistel puhkudel on AVE kasutegur null. Jättes arvestamata kõik kõrvaltegevused ning soovides vastata kliendi konkreetsele küsimusele, kui väärtuslik on ilmunud artikkel, saab AVE aluseks võtta küll.

Sissekande täisversiooni saab lugeda Äripäev Online`st: http://www.ap3.ee/blog/2010/01/19/Hirm_suhtekorralduse_moodikute_ees

Sotsiaalmeedias lahvatanud kriis lörtsutas brände

Eelmisel nädalal aitas sotsiaalmeedia trampida kahel tuntud kaubamärgil (H&M ja KFC) ning tõestas järjekordselt, et internetis laiali paisatud negatiivset lugu on väga keerukas kontrolli alla saada.

New York Times sai vihje, et H&M`i töötajad muudavad puruks rebides müügist üle jäänud riidehilpe kasutuskõlbmatuks, sest varem vedasid kodutud riided väga kiirelt laiali. NYT toimetajat polnud vaja pikalt veenda, et ta vahejuhtumist loo teeks.

Teine kannataja oli KFC, kes näitas järjekordselt (vt eelmist keelatud reklaami) rassistlikku TV-reklaami, mis ameeriklased pöördesse ajas. Reklaamis jagas valgenahaline austraallane teda segavatele mustanahalistele kaasmaalastele praetud kana (toitu, mida mustanahalised peavad naljatledes nende põhisöögiks), mille peale viimased kiirelt rahunesid. Vaadake ise ja andke hinnang, kas oli rassistlik või mitte:

Info saatsid liikvele Gawker ja Huffington Post, kuid tulekahjule andis metsapõlengu mõõtmed hoopis Twitter ja Facebook, kus mõlemad kaubamärgid said põrmustavaid kommentaare. KFC vabandas ja võttis video eetrist maha, kuid H&M pole siiani midagi teinud. H&M`i tegude tagamaadest saan aru, kuid KFC paneb kukalt kratsima. Miks teha mitmendat korda rassistlikku reklaami, teades juba ette, et sellest juba ainult negatiivset buzzi?

Purunematu telefoni purunemine otseeetris

BBC tehnosaate Click reporter Dan Simmons suutis otse-eetris lõhkuda kuulsa purunematu telefoni paari lühikese sekundiga.
Sonimi telefon, mida Eestiski müüakse, on tuntud just oma väidetava põrutus- ja uppumiskindluse poolest, aga mitte enam.
Videost on näha, et Sonimi esindaja oli võrdlemisi kohmetu, kuid pärast sündmust avaldas Sonim oma blogis ka sissekande, kus tänab Dan Simmonsit, kes suutis (teate järgi väidetavalt tunni aja jooksul) lõhkuda telefoni XP3 2.0 ekraani: A quick congratulations goes out to Dan Simmons from the BBC, who, after an hour of testing, managed to leave me a little red-faced after he broke the XP3 2.0 on the side of our fish tank.
Huvitav oleks teada, kuidas mõjub Sonimi müügile Inglismaa ja kogu ingliskeelse maailma ühes vaadatumas tehnoloogiasaates toimunud epic fail.

Kuus rumalat (et mitte öelda lolli) viga

… mida iga ettevõte saab kerge vaevaga oma blogis vältida.
Pikki ja lühikesi nimekirju sellest, mida ja kuidas korporatiivblogis kirjutada, on koostatud nii palju, et kõik peaksid une pealt teadma, milline näeb välja üks korralik firmablogi. Olgu nüüd siis tehtud ka üks vastupidine list asjadest, mida vältida.

1. Kopeeri kõik pressiteated blogisse!
Tegelikult siiski mitte. Peaks ju olema lihtne taibata, et blogi ei ole pressiteadete levitamiseks või et see pole “uudiste” või “pressinurga” pikendus. Kuid ometi leiab Interneti avarustest just selliseid ajaveebe, mille peamine sisu koosneb pressiteadetest. Ainus erand võiks ehk olla pressiteadete koostamisele või saatmisele orienteeritud ettevõtmine, teised aga mitte.
Blogi on blogi, mitte põnev lahendus pressiteadete levitamiseks.

2. Sinu sõnum ei levi, kui sa seda ei taha
Ja vastupidi kah – levib, kui sa seda tahad. Lihtsaim võimalus, kuidas sõnumit ainult oma blogis hoida, on vältida toredate vidinate nagu RSS või ShareThis! (vt selle sissekande lõppu) nuppude kasutamist. Nii on kõik jutud kenasti enda teada hoitud ega pea kartma, et leiad neid mõnest ülipopulaarsest ajaveebist, mida külastab 50 korda rohkem inimesi, kes kõik tahaksid sinu ettevõtmisest teada.

3. Bogi siis, kui viitsid
Head blogid tulevad ja kaovad nagu esimene lumi (mitte sel aastal). Kurvastavalt sageli võib leida pilkupüüdvaid ning kaasa mõtlema panevaid ajaveebe, kus on vaid kümme(kond) sissekannet ja needki eelmisest aastast. Kangesti tahaks lisa, aga mida ei tule ega tule, see on värske jutt. Lõpuks lihtsalt ei viitsi enam oodata ja – olgem ausad – uued ja paremad ajaveebid tulevad asemele. Nagu seeni pärast vihma.

4. Kui juba kirjutad, siis hästi pikalt! Ja valesti.
Mitte, et kõigil oleks ADD, aga tähelepanuga, mille pärast sajad ettevõtted võistlevad, on muudki teha, kui ühe lohiseva blogikande peale kulutada. Ükskõik, kui huvitav see ka on. Arvate, et see sõltub inimesest ja mõnele meeldib veebist pikki tekste lugeda? Ei sõltu ja ei meeldi.
Kirja- ja stiilivigu ei armasta ka mitte keegi. Kui esimesel korral on naljakas ja teisel korral segav, siis kolmandat reeglina enam ei tulegi. Parem juba kirjutada kaunilt ja grammatiliselt õigesti.

5. Tsenseerida ja vaikida
Kui keegi otsustab su teksti kommenteerida viisil, mis sulle väga ei meeldi ega kiida otseselt su toodet/teenust, siis on tülikat kommentaari võimalik kiiresti kustutada. Kuigi see võib olla väga ahvatlev, on tüki maad kasulikum sellele hoopis vastata ja olla osa dialoogist.

6. Statistika on ainult igavad numbrid
Külastatavuse statistika ei ole välja mõeldud patsiga poiste poolt lipsuga poiste kiusamiseks. See on ütlemata oluline varasalv nendele, kes tahavad oma auditooriumist võimalikult palju teada. Üks õige äriblogi omanik uurib oma (ja konkurentide) ajaveebi statistikat vähemalt kord päevas, sest teda huvitab, kas ja kuidas lugejaskond kasvab, kahaneb ja muutub.

Sotsiaalvõrkudega sisemiste suhete kallale

Kuigi räägitakse uutest kogukondadest ja huvirühmadest, mis sotsiaalvõrgustikes suhtlevad, on need võrgud ainult vahend suhtlemiseks, sest suhtlus ise on suures osas samaks jäänud. Ka kommunikatsioon ettevõtetes jaguneb sõltumata kasutatavatest vahenditest laias laastus kaheks: sisemiseks ja välimiseks suhtluseks.

Sisekommunikatsioonis, nagu ka edukas väljapoole suunatu kommunikatsioonis, on alati olnud oluline informatsiooni mitmesuunaline liikumine.  Laskmaks sõnumil laias maailmas vabalt liikuda, kasutavad eesrindlikumad ettevõtted kõikvõimalikke sotsiaalvõrke, kus (oskuslikul tegutsemisel) olulist infot hakkavad edastama ja populariseerima nn sõltumatud kasutajad.

Sisekommunikatsioonis on sotsiaalsete tööriistade kasutamine veel lapsekingades. Põhjuseid on mitu:

• Sageli ei nähta vajadust uute lahenduste järgi;
• Juurutamist peetakse keeruliseks;
• Ajakulu tundub suurem kui võimalik resultaat;
• Reaalsed tegevused tunduvat olevat piisavad.

Vajadus organiseeritud sisekommunikatsiooni järele on igas ettevõttes – ka väikestes paari töötajaga firmades –, sest edu võtmetegurid - info kättesaadavus ning motivatsioon - toetuvad just sisemisele kommunikatsioonile. Tahtmata kahandada reaalsete tegevuste olulisust, viitan paarile olulisemale virtuaalsele võimalusele. Iga võimaluse juurde olen toonud mõne lahendust pakkuva lingi, kuid kindlasti on lahendusi palju rohkem ja teemasse süvenemisel tasub internetis ringi kolada.

Wikid

Iga uue töötaja liitumisel seisab ettevõte silmitsi probleemiga, kuidas võimalikult kiiresti ja kompaktselt kogu tööks vajalik info uuele inimesele anda, kusjuures olemasolevad töötajad ei tohiks oma niigi vähest aega sellele kulutada. Sisemiseks kasutuseks mõeldud wiki on parim lahendus, sest see on kergesti kasutatav, otsitav ja täiendatav. Wiki, mis sobib kõige paremini üldise info kogumiseks ja täiendamiseks, on ka hea võimalus viia uus töötaja kurssi firmasisese kõnepruugiga, st kõikvõimalike akronüümide, lühendite ja slängiga.

Pakutavad lahendused:
Mediawiki - http://www.mediawiki.org/wiki/MediaWiki
Tikiwiki - http://info.tikiwiki.org/tiki-index.php

Blogid

Erinevalt levinud arvamusest, et blogide mõte on info jagamine väljapoole firmat (klientidele, partneritele), kasutatakse ajaveebi sisekommunikatsioonis üllatavalt sageli. Eesmärk on sarnane: info jagamine vabas vormis. Kes peaks blogima ja kui sageli on piisav, sõltub konkreetsest firmast. Eestlaslikult tagasihoidlike inimeste puhul võiks algust teha personaliosakond, kes on kursis oluliste probleemidega ja aktuaalsete teemadega. Sisemist blogi saab hoida nähtaval ainult oma töötajate jaoks ning üks võimalus on see luua Wiki keskkonda.

Pakutavad lahendused:
Blogger - www.blogger.com
Wordpress - www.wordpress.com

Kogu sissekannet saab lugeda Äripäev Online`st.

9 riigipea uusaastatervitust YouTube`i vahendusel

Täpselt aasta tagasi jõudis meie riigipea YouTube`i. Pool aastat hiljem liitus maailmakuulsa videokanaliga Venemaa president. Sotsiaalvõrgustikes tundsid end palju kodusemalt Downing Street 10 tegelased ja Valge Maja, kelle veebitegevused ulatuvad paari aasta tagusesse aega.

Veel mõned aastad tagasi oli presidendi vanaaastakõne enne rakettide paugutamist üks olulisemaid saateid. Liidripositsiooni presidendi kõne enam saadete hulgas ei oma, kuid teine koht annab ikkagi positiivse signaali, et meelelahutus poliitikat veel ei asenda. Meie põlvkond kuulub vist nende hulka, kes presidendi tervituskõnet kuulaks/vaataks alles pärast pidustusi – arvutiekraanilt, presidendi Facebooki või YouTube`i konto vahendusel, kohv tassis auramas.

Leidsime YouTube`ist 9 riigipea (president, keiser, kuninganna, peaminister jne) kõnet, mis heidavad pilgu nii möödunud aastasse kui ka käesolevasse. Kui teil juhtub olema veel mõni videolink riigipeade 2009/2010 uusaastakõnedega, siis andke lahkelt kommentaariumis märku. Saab põhjaliku  listi, kus kõik jutud kenasti  koos. Tänud!

1. Eesti - Toomas Hendrik Ilves.

2.  Venemaa – Dmitry Medvedev.

3. Ameerika Ühendriigid – Barack Obama.

4. Suurbritannia – Gordon Brown.

5. Suurbritannia – Elizabeth  II.

6. Hiina – Hu Jintao.

7. Keenia - Mwai Kibaki.

8. Makedoonia – Nikola Vojvoda Gruevski.

9. Jaapan – Keiser Akihito.

Kuidas saada aru, et agentuur imeb vilinal?

On mitmeid agentuure, mille töö ja teenuste kvaliteet on vähemal või enamal määral alla igasugust arvestust. Mõnikord on lihtsalt tunne, et kõik pole õige ja midagi on nagu valesti.
Allolevas nimekirjas on välja toodud mõned märgid, mille ilmnemisel on selge, et on aeg vahetada kommunikatsiooniagentuuri.

• Konsultantide virr-varr. Viimase poole aasta jooksul on erinevatel põhjustel vahetunud juba mitu konsultanti. Kõik nad poevad nahast välja, et ennast teemadega kurssi viia ja sinu ettevõtte imagot juhtida. Tulemus? Järjekordne konsultant, tegemata tööd ja surnud närvirakud.
• Nad on tegelikult psühholoogid. Pärast järjekordset koosolekut agentuuriga on tunne, nagu oleksid käinud psühholoogi juures – nemad esitasid paar suunavat küsimust, sina rääkisid 95% ajast. Küsi endalt, kas sa selle eest maksadki või tahaksid saada oma raha eest hoopis väärt nõuandeid.
• Head võõrad ideed. Muidugi on raske alati midagi uut ja erakordset välja mõelda, aga kui iga teema puhul pakutakse järjekordselt “vanu häid lahendusi”, mis töötavad ühtviisi universaalselt nii leivatehase kui sokivabriku puhul, siis on kuskil midagi viltu läinud.
• Sotsiaalmeedia on lühiajaline haip. Kui ainsaks mõjukaks kanaliks peetakse televisiooni või suurimat päevalehte ning blogosfääri nimetatakse teismeliste meelelahutuseks, Facebooki marginaalseks nähtuseks, Twitterit arusaamatuks sõnumineerimiseks ning YouTube’i ajaraiskamiseks, siis tasub ehk mõelda mitte ainult konsultandi, vaid ka agentuuri vahetamise peale. Muide, “vanakooli agentuuridel” ei ole reeglina endal ei blogi ega Twitterikontot, paremal juhul on mõni nende konsultant Facebookis ning YouTube’i otsivad nad Google’ist.
• Pressiteade toob edu! Kui kõikide probleemide lahendusena pakutakse välja pressiteadet, siis on tõenäoliselt kuskil mingi viga. Ja see on enamasti agentuuris.
• Ühesuunaline kommunikatsioon. Sinu telefoni vastatud kõnede nimekirjas ei ole agentuuri numbrit, sest nad ei helista mitte kunagi ise. Ainus kontaktivõimalus tekib siis, kui sina ise nende numbri valid.
• Ortokraafia on nõrgatele. Kui su kolmandas klassis õppiv laps teeb etteütluses vähem vigu kui palgatud agentuuri konsultant, siis on üsna reaalne, et agentuurivahetus on hea lahendus.
• Lubadused-lubadused. Nende lubadused on ilusad nagu valimisreklaamid, aga tulemusi pole sul õnnestunud veel näha. Usu, viga ei ole sinus!
• Eelarved on ihnuskoidele. Kui järjekordse projekti eelarve läheb lõhki, siis on aeg endalt küsida, kas mõnikord on agentuur suutnud etteantud raamides ka püsida või ongi rahanumbritest mittehoolimine nende tööstiil.
• Mõõdetakse õmblustöökojas. Kui tegevusi ega tulemusi ei mõõdeta, sest “suhtekorralduses ei ole kõik must-valge”, siis otsi endale aus agentuur.