Isikliku ja professionaalse ajaveebi erinevus

Oleme klientidele blogimisest rääkides kokku puutunud küsimusega, kas ja kuidas erineb isikliku ja professionaalse blogi sisu. Sageli on inimestel juba olemas isiklik ajaveeb, kus kirjutatakse enda isikuga seotud teemadel ning ajapikku on kogunenud kindel lojaalne lugejaskond. Kas personaalset ajaveebi saab ja tasub muuta äriga seotud veebipäevikuks?
Isikliku ja äriblogi vahel on kindlad selged erinevused, millega arvestades on võimalik mõlemaid edukalt töös hoida. Teades neid erinevusi on võimalik vältida olukorda, kus ettevõttega seotud blogis kirjutatakse samas stiilis kui isiklikus.

Eesmärkide erinevus
Olenemata blogi tüübist, on sellel alati eesmärk. Isikliku ajaveebi puhul võib selleks olla populaarsuse saavutamine, soov endast kirjutada, tuttavatega kontakti hoidmine või mõni muu autoriga seotud eesmärk. Äriblogi eesmärk on muuta külastajad klientideks. Kõik tegevused, mida äriblogis tehakse, teenivad just seda eesmärki.
Loe edasi

Sisekommunikatsioon kooli näitel

Mu lapse koolipäev algab kl 07:45 - seks ajaks peab olema kammitud koolijüts garderoobis ja valmis klassijuhataja sabas klassi minema. Mis on iseenesest tore, sest väike inimene võib tema jaoks uues suures majas kergesti ära eksida.
Enne klassijuhatajaga (vanemad lapsed mõne teise õpetajaga) kohtumist tervitavad aga kõik lapsed kõige suuremat ülemust, kes seisab välisukse juures ja tervitab kõiki (jah, kõiki!) õpilasi (ja esimese klassi õpilaste vanemaid), kes uksest sisse tulevad. Ja nii igal hommikul. Kindlasti ütleb direktriss viis korda nädalas kl 07:30-07:59 vähemalt paarsada korda "Tere hommikust!". Nädalas seega kokku oma tuhat või enamgi korda.
Minu mitmete töökohtade hulgas on ainult üks, kus juht tervitas igal hommikul iga töötajat. Vaieldamatult on see kena komme ja täiesti tehtav ka siis, kui töötajaid on rohkem kui 10 või 30. Hommikusel tervitusel on väga palju häid külgi, kuid ometi ei ole see Eesti ettevõtetes levinud. Kas tõesti on põhjus juhtide laiskuses ja hoolimatuses? Kui lihtsalt teadmatuses, siis olgu järgnev põhjuste lühike loetelu siin selleks, et hommikuse tervituse tagamaid paremini mõista:

• tööle hilinevate inimeste hulk väheneb märgatavalt;
• osa inimesi hakkab tööle tulema enne ametliku tööaja algust;
• personaalne tervitus vähendab distantsi juhtkonna ja töötajate vahel;
• tööviljakus ja -ind kasvab;
• tervitava juhi imago töötajate silmis on parem võrreldes seda mitte tegevate juhtidega;
• motivatsioon kasvab uskumatu kiirusega.
  

Muide, "head aega" ei pea kõigile personaalselt ütlema. Teatud olukordades ja ettevõtetes tasub seda lausa vältida, sest pärast varakult lahkunud juhti ei tunne ka ülejäänud töötajad ennast just kõige töökamalt.
Olen oma karjääri jooksul kokku puutunud ka ühe juhiga, kes ei öelnud mitte kunagi tere. Kui ma alguses arvasin, et see on põhimõtteline tervituse vältimine, siis peatselt sain aru, et selle taga on hoopis soovimatus alluvaid esimesena tervitada. Kes soovis juhile tere öelda, see läks seda ise tegema.
Kuna juhi eeskuju on kergesti nakkav, võttis osa müügimeestest selle kiiresti omaks ega öelnud klientidele enam tere. Müügipersonali elementaarse viisakuse puudumist püüti ravida erinevate vahenditega, sh käskirjade, manitsuste ja ka koolitustega, kuid paraku tulutult. Lahendus astus aga igal hommikul vaikides oma kabinetti.

Meedia hävitab demokraatia

Eesti nimega ameerika saatejuht Ted Koppel (pilt Tampbay.com-ist), kes on aasataid vedanud ABC-s saadet Nightline, esines mõni aeg tagasi ettekandega "Journalism in Crisis: Who's to Blame?”, kus väitis, et inimesed vaatavad neid uudiseid, mis lähevad kokku nende eelarvamuste ja eelistustega. Nii vaatavad USA-s konservatiivid Fox Newsi ja liberaalid MSNBC-d.
Koppeli sõnul on uudised valdavalt emotsionaalsed, ei esita fakte ega selgita uudise olemust. See on viinud meediatarbijate usalduse vähenemiseni meediaväljaannete vastu.
Koppel muretseb, mis saab niimoodi demokraatiast. Ta on põhjusega mures. Ja mitte ainult Ameerika näitel, vaid ka väga paljude teiste riikide, sh Eesti meedia näitel on põhjust muret tunda. Olukorras, kus meediaväljaanded on koondunud paari suurde kontserni, millel on teisigi ärihuvisid peale meedia, ei saa rääkida sõltumatust meediast. Olukorras, kus avaldamiskiirus on peamine (ainus?)argument, ei saa loota põhjalikele ega uurivatele lugudele. Olukorras, kus sensatsioon on olulisem kui kontrollitud faktid, ei saa loota, et kõik, kes seda tahaksid ja vajaksid, saaksid meedias sõna võtta.
Ma ei usu, et väga kõvasti eksin, kui ütlen, et eestlased on sundseisus ja loevad täna tehtavaid uudiseid vaid ja ainult seepärast, et teist võimalust lihtsalt pole.

Kuidas aru kaotamata tohutu infohulgaga hakkama saada

Nii palju lugeda, nii palju mõelda, nii palju teha – ja nii vähe aega. Et üha suureneva infohulgaga kuidagigi hakkama saada ja tervet mõsitust mitte kaotada, tuleb võtta appi organiseerimine ja prioretiseerimine.
Amy Mengel kirjutab oma blogis, kuidas tema kasutab Google Readerit. Suure infohulga puhul on Amy meetod (vt pilti) kindlasti abiks.
Aja- ja proriteetide juhtimisnippe saab ka Selgest Pildist Kristjani käest.
Kui teil on häid nippe, kuidas infotulvaga hakkama saada, jagage lahkesti kommentaarides.

Kes kasutab tegelikult uut tehnoloogiat?

Levinud arvamuse järgi on kõige aktiivsemad tehnoloogia ja sotsiaalvõrkude kasutajad noored – teismelised ja kuni 30-aastased. Vanemad inimesed olevat pigem traditsioonilise meedia ja traditsiooniliste kanalite austajad. Selle arvamuse põhjal tehakse otsuseid ka kommunikatsioonis ning marketingis. Tegelikult on kõik hoopis teisiti.
Tõde selgub Forresteri uuringust Workforce Technographics, mille raames küsitleti 2000 arvutit kasautavat töötajat ettevõtetest, mis maksavad vähemalt sajale inimesele palka. Uuringus taheti teada, kui palju aega kulutatakse arvutile ja telefonile, milliseid programme ja kui sageli kasutatakse, millised rakendused on (eba)vajalikud, kellega kõige rohkem suheldakse jne. Kuigi küsitleti ainult USA ettevõtete töötajaid, on enam-vähem sarnased tulemused kindlasti ka teistes riikides, sh Eestis.
Muu huvitava hulgas selgus, et kõige aktiivsemalt kasutab Web 2.0 tehnoloogiat Gen X (Generation X ehk need, kes sündisid 1960-1970 lõpus), mitte Gen Y ehk kuni 29-aastased. See info peaks kindlasti panema mõtlema nii mõnegi ettevõtte Eestis, kes on siiani sotsiaalmeediast kõrvale hoidnud just sihtrühma sobimatuse pärast.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, ei ole podcatsid populaarsed ja blogisid loetakse oluliselt vähem, kui arvata võiks.
Huvitavate leidude hulka kuulub ka nutitelefonide vähene kasutamine – USA arvutiga töötavatest inimestest ainult 11% (huvitav, milline on smart phone’ide osakaal Eestis?); IM-i kasutamine ainult 25% töötajate poolt (see näitaja on Eestis tõenäoliselt oluliselt suurem); 15% kasutab töö ajal sotsiaalvõrke.
Samast uuringust tuli ka välja, et peamised suhtluskanalid on endiselt e-post ja telefon. Võiks arvata, et sülearvuteid kasutatakse rohkem kui lauanurgal seisvaid kompuutreid, kuid seegi osutus (vähemal USA-s) müüdiks – 76% töötajatest kasutab tööl lauaarvutit.
Kõige huvitavam on aga see, et Gen Y esindajatel ei ole tööl sel määral sõnaõigust kui vanematel kolleegidel (seda tunnistasid uuringus osalejad ka ise). Kui noored oleksidki kogenenumad uute tehnoloogiate kaustamisel ja adopteerimisel, ei oleks sellest töö mõttes mitte mingit kasu. Selle uuringu valguses tuleks nii mõnigi strateegia ja lähenemine ümber mõelda ja sõnastada.
Muide, enam kui 300 miljoni aktiivse kaustajaga Facebookis kasvab kõige kiiremini just Gen X hulk: viimase aastaga suurenes 25-34-aastaste kasutajate hulk 12% ning 35-44-aastaste hulk 7%. Samas kahanes noorte (18-24) hulk enam kui 19%.
Arvestades, et ka Twitteri kasutajatest moodustab enamuse Gen X, tekib õigustatud küsimus, milliseid sotsiaalvõrke noored siis kasutavad?

Raha puudumine pole takistus

Masu alguses vähenesid marketingieelarved tulise kiiruga, sellele järgnesid tööjõukulud ja käsikäes teiste kärbetega ka kulutused PR-ile. Kui reklaamikampaaniaid on võrdlemisi keeruline teha ilma kulusid kandmata (kui just marketingijuht ise reklaame ei kujunda ja leiab mooduse, kuidas ka tootmiskulud nulli viia), siis suhtekorralduses, eriti PR 2.0-s on võimalik lõigata kasu ka otseseid kulutusi tegemata. Teatava ajakuluga tuleb siiski arvestada.

1. Jälgimine. Võta kasutusele sotsiaalmeedia (SoMe) monitooringuvahendid ja jälgi, mida räägitakse sinu ettevõttest, sinu ja sinuga seotud valdkondadest ning konkurentidest. Sama oluline kui mainimised Twitteris, on ka positsioonid otsingumootorites.
2. Sihtrühmade identifitseerimine. Kui sul pole vahendeid, et teha konkreetseid kommunikatsioonitegevusi, määratle oma siht- ja sidusrühmad ning püüa aru saada, millised on nende eripärad, millised on eelistused sisu osas, milliste vahenditega nad sisu jagavad, milliseid meediatüüpe eelistavad jne.
3. Värskendamine. Käi ükshaaval üle oma senised mõõdikud ja tee vajalikke täiendusi. Kindlasti leiad mitmeid punkte, mis on oma olulisuse ammu minetanud ja mille mõõtmisele pole enam vaja ressursse kulutada. Tõenäoliselt pead kirja panema ka palju uusi punkte, millele edaspidi tähelepanu pöörata.
4. Strateegia. Pane paika SoMe strateegia, kus on tähelepanu pööratud nii eesmärkidele kui taktikalistele tegevustele. Määratle olulised kanalid ja tegevused.
5. Ressursid. Määratle kõik ressursid, mis on vajalikud strateegia täideviimiseks. Kategoriseeri need ressursid ja vali välja need, mida saad teha ilma kulutusi kartmata.
6. Kaasamine. Rasked ajad nõuavad kõigilt pisut rohkem pingutust ja tegutsemist ühtse meeskonnana. Kui siiani oli suhtekorralduse raske koorem ainult kommunikatsioonijuhi õlul,  siis nüüd kaasa SoMe tegevustesse ka oma kolleege. Paljudel kindlasti juba on oma blogi, Twitteri või Facebooki konto, mida saab kasutada ühiste eesmärkide saavutamiseks. Oluline on samas silmas pidada ka kolleegide privaatsust ja mõista, kui nad ei taha oma isiklikke keskkondi tööalaselt kasutada.
7. Rakendamine. Kui väheste, st eelarve piiridesse mahtuvate kuludega tegevused on määratletud, tuleb need ka ellu viia. Alusta tasuta keskkondadesse kontode registreerimisest, esialgse sisu loomisest ja kontaktide kogumisest.
8. Planeerimine. Masu pole igavene ja eelarved kosuvad peatselt jälle. Planeeri tegevusi selleks helgeks hetkeks ja ole valmis neid vastavalt olukorrale muutma, täiendama ja ellu viima.

Veel kaks uuringut

Lisaks eelmises postis viidatud Arketi ajakirjanikke puudutavale uuringule on vabalt kasutamiseks ka My PR Genie kaks tasuta dokumenti (PDF):
Social Media PR: Seizing Opportunities
ja
PR 3.0: The New Public Relations Toolkit

Ajakirjanike infoallikad

Ameerika PR-agentuur Arketi on läbi viinud uuringu, kust saab ajakirjanike tööharjumuste ja eelistuste kohta nii mõndagi huvitavat teada. Kuigi midagi väga üllatavat pole, on siiski tore saada kinnitust juba teada faktidele - žurnalistidel on ka kontod Facebookis ja LinkedInis ning teistes sotsiaalsetes võrkudes.

Kui lähiajal on plaanis teha suhtekorraldustegusid ka väljaspool Eestit, siis on kindlasti abiks juuresolev pilt ajakirjanike infoallikate kohta. Terve uuring PDF vormingus on siin.

Kui esivanemad avastavad arvuteid ja Internetti

New York Times`is on ilmunud väärt artikkel isadest ja vanaisadest, kes endale arvutit ja Interneti selgeks teevad. Umbes kaks aastat tagasi ostis minu 50-ndate alguses sündinud isa oma esimese arvuti – eelmise põlvkonna Apple iBook`i. Enne seda oli ta käinud ühel põgusal Vaata Maailma internetikoolitusel, kuid ilma praktilise pooleta kadusid need oskused kiirelt. Tänaseks on ta saanud arvutifänniks, lasknud maakodusse paigaldada WiMAX internetiühenduse ja teinud enda jaoks netitoimingud selgeks (kuidas leida YouTube`ist Vene stand-up koomikute parimad palad, teha netipangas ülekandeid, lugeda lehti).

Tema esimesed netikatsetused meenutasid veidi NYT loos ning allolevas videos esitatud kilde stiilis, kas ma saan sinu arvutist minna oma internetti ja kuhu trükkida Hansapank, kui vaja hädasti nende lehekülge külastada. Kuulsin kunagi lugu ATM-i algusaegadest, kui suur osa tehnoloogiavõõraid vanemaid inimesi olid sunnitud praktiliselt päeva pealt endale sulara-ja makseautomaadi selgeks tegema. Olgu see tõestisündinud lugu või legend, kuid üks memm oli läinud ATM juurde, et raha välja võtta. Sisestas kaardi. Toksis PIN koodi ja sosistas oma soovi ATM-ile . Papp jäi vist sel päeval saamata..

Samas on ka positiivselt ekstreemsemaid juhtumeid nagu 1927. aastal sündinud  Briti pensionär, kes hakkas YouTube`i andunud fänniks juba 2006 või Facebooki kasutajad, kellel juba 60 ja rohkem aastaid turjal.

Father: “I tried googling something, but I couldn`t find Google.”

Son: “Ok. What did you want to google?”

Father: “Google!”