Profispordikauge inimesena sattusin laupäeval juhuslikult vaatama ETV-st kergejõustiku MMi saadet, kus usinad reporterid tegid intervjuusid nii Eesti sportlaste kui treeneritega.
Muu huvitava hulgas räägiti ka Moonika Aava ja tema treeneriga. Viimaselt küsiti, kes võidab naiste võistluse ja pärast väikest mõttepausi ütles Aava treener nime, mis ei olnud tema treenitava sportlase oma. Võibolla on see spordimaailmas tavaline, et treenerid ei usu oma õpilastesse, aga igatahes minu tähelepanu see köitis ja pani mõtlema, milline on üldse treeneri roll ja kas sporti üldse saabki vaadata läbi kommunikatsiooniprisma.
Motivatsioon, olgu selleks raha, eneseteostus või uudishimu, on peamine edasiviiv jõud, ilma milleta jäävad tulemused kesiseks. Spordis peaks tugevaim motivaator olema tulemus – kõrgem, kaugem või kiirem saavutus. Kui sportlane ise ei usu aina paremasse tulemusse, on tal motivatsioonikriis ja tema sooritus kannatab seetõttu. Spordivälistes organisatsioonides pöördub motivatsiooninappuses vaevlev töötaja (ehk sportlane) sellisel juhul oma kolleegide või ülemuse (treener) poole, kellelt ootab tunnustust ja toetust. Hea organisatsiooni hea juht märkab töötaja motiveerituse langemist ise ja astub vajalikud sammud – uurib välja põhjuse ja pakub lahendusi. Ka sportlase ja treeneri suhe peaks baseeruma usaldusel ja toetamisel, mida treener peaks väljendama nii omavahelises suhtluses kui ka avalikkuse (kolleegide, partnerite, konkurentide jne) ees. Kõlab loogiliselt ja iseenesest mõistetavalt, aga ometi on Aaval treener, kes teatab on-the-record rahvustelevisioonis, et tema treenitav ei saavuta edu.
Ärimaailmas tähendaks juhi selline suhtumine töötaja motivatsiooni järsku langust ja tõenäoliselt ka lahkumisavalduse esitamist.
Pildi autor on Postimees/SCANPIX
.jpg){kind=logo}
