Turunduseliit.ee kirjutab haigla tvittimiskogemusest

Toome ära Turunduseliidi põneva loo haigla tvittimiskogemusest. Otselink loole: http://www.turunduseliit.ee/?id=1440&news_id=150

Kui haigla Twittib operatsioonist

Teadaolevalt juba teist korda toimus Twitteris live operatsiooni käekäigu vahendamine ja hetkeseisu edastamine. Eelmisel nädalal kasutas sellist lähenemist Henry Ford’i haigla Ameerikas. Paljude analüütikute sõnul on see kasvav trend ning igapäevase internetiarengu üks osa. Küsisime kommentaari ka Lauri Levolt Vare & Jakkola kommunikatsioonibüroost.

CNN vahendas mõningaid Twitteri kasutajate kommentaare antud tegevuse kohta:
„Siin on midagi teistsugust. Henry Ford on otseülekandes ja ’twitterdab’ operatsioonist“
„See on põnev ja kaasahaarav“
„Huvitav tehnoloogia kasutamine, kuid paratamatult tunnen natukene ’eeewwwwww’“

Analüütikud on öelnud, et pole küsimustki, et tulevikus kasutavad arstid ja ka patsiendid üha enam selliseid lehekülgi nagu Twitter ja Facebook informatsiooni jagamiseks ning edastamiseks. See on justkui tavaline protsess, mille poole suhtevõrgustikud tänases meediarevolutsioonis arenenud on.Henry Fordi haigla peaarst Dr. Craig Roger ütles, et Twitteri kasutamise eesmärk oli teavitada inimesi sellest, et kasvaja saab neerust eemaldada ka ilma terve neeru eemaldamiseta. Lisaks lisas ta: “Me proovime sellist vahendit kasutada, et edastada inimesteni kindlat sõnumit!“.

Lehekülje changehealtcare.com kaasasutaja Christopher Park ütles, et selline lähenemine kõrvaldab tõelised barjäärid ja aitab teha hirmuäratava tunduvalt mõistvamaks ja vastuvõetavamaks.Esimene teadaolev operatsiooni kajastamine Twitteris toimus aga juba ca 4 kuud tagasi, kui Christopher Park’i kolleeg Robert Heinrich ’twittis’ enda varikoossest veeni operatsioonist (olles ise samaaegselt kohaliku tuimestuse all). Lisaks sellele edastas ta operatsioonist pilte ning koguni ka video. Heinrich ütles, et selline tegevus vähendas närveerimist ning ta soovis pakkuda informatsiooni inimestele, kellel võib esineda huvi samasuguse operatsiooni vastu.

Lauri Levo kommentaar (Vare & Jaakkola kommunikatsioonibüroo)

Kuidas suhtuda antud tegevusse just avalike suhete vaatest?

Operatsioonikäigu kajastamine Twitteris on kindlasti pretsedent, kuid ka hetk, mil mõelda, millest tasub tvittida ja millest mitte. Ma näen selles kasu eelkõige teistele kirurgidele, sest iga lõikus erineb eelnevast, kuigi opereeritav elund võib olla sama. Kolleegid saavad jälgida teiste „käekirja“, kommenteerida, mida tehti lõikuse käigus hästi, mida halvasti ning tekitada oma eriala töötajate hulgas konstruktiivne dialoog. Iga kirurg dokumenteerib lõikuse käigu pärast tööd alati paberile, kus on detailselt kirjas, mida, kellele ja miks tehti. Haiglasisene raport ei anna võimalust seda teiste kolleegide või avalikkuse jagada, kuna seal on seadusega kaitstud patsiendi isikuandmed. Seevastu Twitter feed keskendub anonüümse patsiendi lõikusele ja võimaldab infot levitada nii kaugele kui võimalik. Henry Ford`i haigla tvittimisuudisest jäi mulje, nagu kirurg oleks veriste näppudega pidevalt tviite saatnud, kuid usun, et operatsiooni käigus mõtles kogu lõikustiim valjult ning Twitteri kaudu infoedastusega tegeles haigla PR-inimene, kes seda kõike pealt kuulas. Olulise märkusena toon välja selle, et operatsiooni ajal tvittimine on võimalik ainult siis, kui pole tegemist eluohtliku ega keeruka operatsiooniga, sest siis valitseb opisaalis vaikus ning iga lisategevus tähendab närvipinget ja ohtu patsiendile. Tegemist ikkagi inimeluga! Teine vaade teemale on patsiendi seisukohast. Kui viimasel on hirm operatsiooni ees, operatsioon toimub kohaliku tuimestusega ning kirurg lubab mobiiltelefoni kasutada, siis andku tuld. Kindlasti võtab see patsiendil pinget maha ja laseb tema sõpradel julgustavaid sõnumeid edastada.

Mida arvata ja mis see kaasa võib tuua, kui sellist tegevust adopteeritaks ka Eestis?

Eestis võib takistada kirurgide ja ka patsientide tvittimist digitaalne lõhe, mis noorema ja vanema generatsiooni vahel haigutab. Twitter on Eesti jaoks värske uudis, seda kasutavad vähesed ning paljud ei teagi, mis selle sõna taga peitub. Paari aasta pärast on olukord parem, kuid siis võib Twitteri asemel on juba uus killer app!

Mida arvata ja mis see kaasa võib tuua, kui sellist tegevust adopteeritaks ka Eestis?

Eestis kasutavad Twitterit juba mitmed ettevõtted, seal hulgas ka meie. Kui ettevõtte klientuur/erinevad sihtrühmad on nooremapoolsed tehnika-ja internetihuvilised tegelased, siis tasub Twitteri rakendamist kindlasti kaaluda, kuna sellega saab suunata auditooriumi tähelepanu olulistele uudistele, sündmustele, suunata kodulehele liiklust jne.

Valitsevad grupeeringud Eesti Ekspressi vaates

Eelmise nädala neljapseäeval kirjutas Sulev Vedler Eesti Ekspressis loo Kaheksa ärigrupeeringut, kes valitsevad Eestit.

Loo alguses on viide ühele Aivar Riisalu kunagisele kõnekatkele Riigikogus, kus mees teatas, et Eestit juhib kümmekond ärigruppi. Selle põhjal pani Ekspressi ajakirjanik Vedler kokku listi kaheksast grupist/eraisikust, kes mõjutavad Eesti poliitilisi ja majanduslikke otsuseid. Ekspressi nägemuses on kõige olulisemad grupid järgmised:
Hansagrupp, Urmas Sõõrumaa, Neinar Seli, Merko punt, Oliver Kruuda, Tallinki punt, Juhan Kolk-Urmas Past-Heiti Hääl, GO grupp.
Nagu Vedler ka loo sissejuhatuses mainib, ei ole nimekiri täielik, kuid abiks seegi.

Selle loo teeb ajakirjanduslikust vaatevinklist ütlemata oluliseks toodud nimekirja puudulikkus ja ühekülgsus. Ja äärmiselt irooniliseks vaid loetud nädalad tagasi  Edgar Savisaare suu läbi kõlanud meediakriitika. Kui üldse miski, siis just see nimekiri näitab Eesti ajakirjanduse kallutatust, oluliste teemade ühekülgset kajastamist ja tsensuuri.

See on nii selgelt nähtav, et ei jää mingit kahtlust: enam ei vaevuta isegi jätma muljet, et Eestis on vaba ajakirjandus.

Netigurud UK valitusse tööle!

Surbritannia valitsus otsib oma meeskonda inimest, kes täidaks ametikoha nimega Director of Digital Engagement.

Palk on suhtekorraldaja jaoks keskpärane (2,8 miljonit krooni aastas, ainult pisut enam kui teenib UK peaminister Brown), aga eelarve kohta öeldakse kohe ära, et see on väike:
You will have a small budget, but two key purposes of the job are to assist Government in making effective use of current digital spend, which runs into many millions, and to enable departments to save significant sums on their engagement activities through complementing traditional face to face and postal methods with cheaper digital techniques. You will be accountable for leading Government’s new focus on digital engagement, which is central to Government priorities and with significant risk of reputational damage if this does not happen or Government gets it wrong.

Daily Mail on aga vihane, et Suurbritania valitsus tahab Twitteri, Facebooki ja blogide asjatundjale maksta sellist summat.

Ootame põnevusega, millal Eesti valitsus otsib enda meeskonda digitaalse kommunikatsiooni spetsialisti või valdkonna juhti. Ja kuidas Eesti meedia sellele reageerib...

PS UK valitsuse liikmed on ka ilma Digital Engagement direktorita üsna usinad digitaalse kommunikatsiooni harrastajad: välisminister Miliband blogib usinalt ja kasutab Facebooki, valitsusel on oma Twitteri konto, Tom Watson blogib ja tvitib jne jne. Vt lisaks ka raamatu Thin democracy? Parliamentarians, citizens and the influence of blogging on political engagement tutvustust. Laenutada saab rahvusraamatukogust.

Intervjuu ajakirjanikuga: kohutavad paljastused

Tegime intervjuu ühe suure Eesti ajalehe ajakirjanikuga, kes vastas ausalt ja avameelselt meie küsimustele.
Kolleegid suhtekorraldajad saavad siit ka teada, milline on hea ja milline halb pressiteade. Võiks ju arvata, et pressiteate kirjutamine on megalihtne ja sellega saab hakkama iga assistent. Tegelikult muidugi nii lihtne see asi pole. Lugege ja võtke õppust, siis avaldatakse ka teie klientide pressiteateid.

Mitu aastat oled ajakirjanduses olnud?
Alustasin 11 aastat tagasi.

Kus ja kellena alustasid?
Algul, veel keskkooli eelviimases klassis, alustasin kaastööde tegemist maakonnalehele. Hiljem, ülikooli esimesel kursusel töötasin suvel praktika asemel juba täiskohaga maakonnalehes, järgmiste aastate praktikad veetsin üleriigilises lehes. Praeguseks olen viis aastat töötanud täiskohaga.

Mitu pressiteadet jõuab iga päev sinu postkasti?
Palju. Tont neid täpslt teab. Eile jõudis 170 erinevat teadet. Muist on pressiteated, muist on vihjed, igasugu muud infokatked.

Kas nendest on mingit kasu ka või saadad sa nad kohe prügikasti?
Sõltub, mida teed. Onlainis on neist "lindi üleval hoidmisel" sageli kasu, paberlehe täitmiseks reaalselt kasulikke teateid saabub üks paremal juhul üks-kaks päevas, harvemal juhul kord mõne päeva tagant.

Mis iseloomustab head, mis halba pressiteadet?
Kõige sagedasem probleem on, et pressiteate autor reastab hulga fakte, kuid ei suuda või ei taha näha tähendust nende taga või teha vahet olulisel ja ebaolulisel. Meedias on alati kiire ja konkreetselt, selgelt sõnastatud teatest võidavad nii ajakirjanikud kui pressiesindajad. Reaalsus on, et kui teate algus on ebakonkreetne ja sisutu jama, siis kirja sisuni jõuavad vähesed. Uudistekstide põhimõtet me ju teame - faktid-faktid-faktid, kõige tähtsam kõige ees. Et asi piltlikum oleks, toon mõne näite.
Üks juhuslikult valitud käkk algas sedapsi:

"VALMINUD ON UURING KUTSEHARIDUSE MAINEST EESTIS Käesoleva aasta alguses sai valmis uuring “Elanikkonna teadlikkus kutseõppes toimuvast ja kutsehariduse maine”. Kutsehariduse maineuuringu viis Eesti elanikkonna seas läbi turu-uuringufirma Saar Poll OÜ 2008. aasta sügisel SA Innove tellimusel. Küsitleti kolme sihtgruppi: elanikkond vanuses 15 – 50 eluaastat, põhikooli lõpuklasside õpilased ja abituriendid."

Miskipärast iseloomustavad sellised teated just eeskätt ametiasutusi ja kolmandat sektorit. Lihtne põhimõte: uudis ei ole see, et valmis uuring, Lang kohtus, komisjon arutas. Uudis on see, mis on tulemus. Antud pressiteade jätkus tüütu ja igava tulemuste loeteluga. Kui ajakirjanik sellise materjaliga tegeleb, peab ta sellisest mustast materjalist nii ehk naa välja otsima olulisima. Me hindame väga, kui pressiteate autorgi olulise ja ebaolulise eristamisega toime tuleks. Näiteks antud pressiteate kurat teab mitmendas lõigus jõuti muu loetelu sees väärtusliku tõdemuseni, et üle poole gümnaasiumilõpetajaist ei pea kutsekoolis jätkamist mõistlikuks, kutseharidus on väärtustamata ning küsitava mainega. Kui meie tänases olukorras on igapäevaselt on õhus majanduse ümberstruktureerimise vajadus ning meie tööjõu mittevastavus vajadustele, siis kumb on point - kutsehariduse maineprobleem või mingisuguse uuringu toimumine?
Ning uskuge mind - halb pressiteade on ka see, mis tuleb neljas või seitsmes eksemplaris. See pole muide liialdus - viimase kahe päeva jooksul olen saanud neli teadet mingist Eestis loodud innovaatilisest "koerte Actimelist", mis väidetavalt kohe-kohe vallutab maailma. Lisaks said mitu mu kolleegi kaks või kolm telefonikõnet stiilis "kas me väljaanne ikka saadab oma raskekahurväe esitlusele kohale". No hoia ja keela!
Kui püüdlikult ka pressiteade poleks koostatud, siis päeva lõpuks loeb ikkagi selle sisu. Kui iganes intelligentsed ja soolesõbralikud need bakterid ka ei oleks, pole mõtet luua oma kundele pettekujutelma, nagu tooks penitoit kohale Eesti uuriva ajakirjanduse koorekihi, seltskonnastaarid ja arvamusliidrid.
Hea näide ka (piirdume ainult algusega): "AS Norma esitas Tööinspektsioonile taotlused töölepingute kollektiivseks lõpetamiseks 52 töötajaga ja osalise tööaja rakendamiseks märtsikuus 589 töötaja suhtes. /.../"Siin pole sära, õhupalle, šampanjat - on vaid lihtsus, konkreetsus ja faktipõhisus.

Kas saad välja tuua nimeliselt, millised ettevõtted saadavad kõige halvemini kirjutatud pressiteateid?
Ma hoiduks konkreetselt näpuga näitamist, kuid eks need "parimad palad" ikka riigisektorist tulevad. Sellega seoses meenutan kaht ohtu - kui iga hinna eest pressiteadete arvu taga ajada ja pommitada meediat arvukate sisutute teadetega, kaotab allikas oma usaldusväärsuse. Eile saatsid näiteks Raepress, Tallinna linnavalitsus ja Keskerakond - ühesõnaga, sama seltskond - välja kokku 26 pressiteadet. Ehkki see pole hea näide, sest usaldusväärsusega on eelmainitud suurepäraselt "hakkama" saanud ka ilma agarate pressitöötajate ennastsalgava tööpanuseta.

Savisaar rääkis EALL-i konverentsil, et Eesti meedia on kallutatud ja ajakirjandus enamasti vaikib sellest. Kas sina oled oma töös kokku puutunud sellega, et peatoimetaja või keegi teine ei luba mõnda teemat kajastada?
Väga harva, kuid mõned üksikud korrad on olnud. Alati kahtlustatakse poliitilist suunamist, kuid sellega pole ma kokku puutunud. Näiteks on tegu olnud juhtumiga, kus ma noore ajakirjanikuna sattusin õhinasse ühest teemast, teadamata, et selle taustal jooksvad niidid viivad suure ülemuse eraeluni. Kuid tõesti on raske ette kujutada, et näiteks ajakirjanik võiks mõne suurema päevalehe veergudel avaldada toetust näiteks avalik-õigusliku ajalehe loomisele.

Suur osa kommunikatsioonist on Internetis, paberlehed lähevad õhemaks, veebi müüakse aina rohkem reklaami, onlain toimetustesse võetakse inimesi juurde. Mille positiivse poolest erineb sinu meelest paberleht veebiversioonist?
Daniel Vaarik kirjutas 13. veebruari Sirbis ajakirjanduse suhtes väga kriitilise artikli "Tühi mikrofon". Lühidalt ütleb ta seal, et kusagil on märkamatult murdunud miski väga oluline - murdunud on arusaam meedia ühiskondlikust rollist ning see on asendunud teadmisega, et meedia on ainult ettevõtlus. Kahjuks on tal selles artiklis enamjaolt tuline õigus. Ma täpsustaks vaid niipalju, et see ettevõtluse mentaliteet vohab palju enam klikipõhises veebimeedias. Kui online-meedia pakub pidevat, sageli pealiskaudset ja primitiivset infovoogu, siis paberleht peab olema usaldusväärsuse ja kvaliteedi võrdkuju. Sõnades üritavad pea kõik Eesti paberlehed pakkuda onlainile "lisaväärtust", suuremat põhjalikkust, taustade avamist, metsa puude taga. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord halvemini, kuid vähemalt on see lehetegijate endi nägemus asjast. Samas on ka erandeid - mõni ajaleht pakub oma lugejaile "paberlehe" pähe sisuliselt väljaprinditud onlaini.

Ennusta, mis ootab Eesti meediaturgu lähiajal ees – millised väljaanded pannakse kinni, kes saab kinga jne?
Lisaks Kruuda kokku ostetud ja põhja lastud väljaannetele läheb ilmselt ajakirju sama teed veel teisigi. Olulisemad maakonnalehed kuuluvad juba suurtesse kontsernidesse, mistõttu need elavad loodetavasti kriisiaja üle. Eks kõik sõltub kriisi kestusest, aga ilmselt suuremate lehtede hulgas olulisi muutusi ei toimu. Küll väheneb neis töötajate hulk ning väljaanded keskenduvad veelgi rohkem iga üksiknumbri müügiedule. Ma loodan et eksin, kuid ilmselt muudab see lehtede kolletumise protsessi veelgi kiiremaks ja vääramatumaks.

Kust sa saad uudiseid ja infot oma lugude jaoks peale pressiteadete ja heade kontaktide?
Kõige tähtsamaks jäävad alati head kontaktid - iga ajakirjanik on täpselt nii hea, kui head on tema allikad. Kuid taolisi "kõvasid" lugusid sünnib siiski harva - põrutavate sündmuste hulk väikeses Eestis on siiski lõplik suurus. Arvestatav osa lugusid sünnib ka ametkondlikust infost - rutiinsest asutuste ja ametiisikute päevakavade jälgimisest, konkreetsetel protsessidel silma peal hoidmisest. Ning ka lihtsalt soovist küsimusi küsida: miks on mingi asi just nii ja mida lugeja ühiskonna liikme ja maksumaksjana sellest veel teadma peaks?

Puutud oma töös sageli kokku suhtekorraldajatega. Meie blogis kirjutas Kauppalehti toimetaja Jani Heikkilä, mis käib temale suhtekorraldajate juures närvidele. Mis sind kõige rohkem häirib?
Sama, mis ajakirjanduseski - tibid. See tõug on ülemuste jaoks agar, oma "klientide" jaoks aga täiesti kasutu. Hea suhtekorraldaja tunneb valdkonda, millega ta tegeleb, ta suudab käigu pealt oma ettevõtet või asutust puudutavaid protsesse ja taustu selgitada, on informeeritud ja intelligentne. Ehk teisisõnu, ta täidab oma ülesannet, ta suudab oma tööandja tegevust avalikkusele selgitada. Teine tõug on see, kes täidab postikana rolli. Tema näeb enda ülesandena ainult suhtluse pidurdamist. Me oleme ilmselt ühel nõul, et monopoliseisuses riigifirma Eesti Energia on üks Eesti olulisimaid, kui mitte kõige olulisem ettevõte ning tema suhtlus avalikkuse, oma klientidega, peaks olema nii avatud ja efektiivne kui võimalik. Kuidas aga suhtuda sellesse, kui energeetikamonopoli avalikkussuhete eest vastutaja ei suuda (või mis tõenäolisem - ei tohi) kõige lihtsamalegi küsimusele vastata muud, kui "pange küsimused meilile"? Kas tuumajaama ehitamist kavandava firma kommunikatsioonitöötajate, ilmselt veel üsna hästi makstud kommunikatsioonitöötajate tase on e-kirjade edasi-tagasi saatmine?! See tähendab, et lihtsa, mõnelauselise vastuse saamine võib võtta pool tööpäeva või rohkemgi. Teine sarnane näide on Eesti Pank. Selliseid näiteid on veelgi, ehkki õnneks üha vähem. Mul pole alust väita, et eelmainitud ettevõtete pressitöötajad oleks saamatud, sest ma ei tunne neid ega tea, kas probleem on kinni suhtekorraldajate pädevuses või asutuse teadlikus kommunikatsioonipoliitikas.

Kas oled mõne loo jätnud kirjutamata seepärast, et konkreetse ettevõtte suhtekorraldaja on jobu ja ebaprofessionaalne?
Siin tuleb eristada kahesuguseid olukordi. Kui suhtekorraldaja on kui müügimees, kes üritab mingit teemat lehte saada, siis ebaprofessionaalne suhtekorraldaja lihtsalt ei suuda sellest teemast huvituma panna. Sellisel juhul jääb muidugi lugu kirjutamata, ehkki teadlikult pole otsust tehtud selle põhjal, et suhtekorraldaja on jobu. Aga ilmselt teavad siinsed lugejad paremini, et väljaande seebitamne konkreetse teema lehte saamiseks (meenutame koerte Actimeli!) on üsna väikese kasuteguriga töö. Teine ja palju sagedasem on olukord, kui meedia pöördub ise ettevõtte või asutuse poole. Kui suhtekorraldaja juhtub tõesti olema ebapädev või asub mingil põhjusel infovahetust otseselt takistama, siis see teeb küll töö raskemaks, kuid lugu selle tõttu ära ei jää. Taolised lood sisaldavad endas sageli konflikti ning tõenäoliselt jääb suhtekorraldaja klient sellisel juhul ilma ka võimalusest oma positsiooni adekvaatselt selgitada. Küll võin kinnitada, et asjalik suhtekorraldaja suudab ka ilma ametlikke kommentaare andmata olla teinekord väga kasulik nii ajakirjanikule kui oma tööandjale. Ajakirjanik on kõigest inimene ning läheb vahel mõnda lugu kuuldes hasarti ja valib tahtmatult sisimas poole ära juba enne teise osapoole ärakuulamist. Olen ise jätnud loo kirjutamata või muutnud oluliselt selle fookust, kui n-ö "süüdlase" esindaja on näiteks tunnistanud, et ametlikult nad midagi kommenteerida ei saa, kuid off the record juhtumi tausta ära seletanud, mis on asja uues valguses näidanud.

Milline üldse on ebaprofessionaalne suhtekorraldaja?
Pikemat kasvu, kondine, beežide kingadega.

Ettevõtete usaldatavus on vabalanguses

Lauri sulest ilmus tänases Äripäevas arvamuslugu ettevõtete usaldusest, mille aluseks oli igaaastane ja ülemaailne uuring "Trust Barometer". Loo täisversioon tuleb siit:

Kümnendat korda esitleb maailma suurim suhtekorraldusfirma Edelman rahvusvahelist ettevõtete usaldatavuse uuringut „Trust Barometer“ (Usalduse Baromeeter). Uuringut hakati koostama eelmise aasta novembris ning valmis saadi rohkem kui kuu aega hiljem. Nagu uuringu kokkuvõtte kirjeldab, on tegemist ajalooliste andmetega, mida mõjutavad nii kõikehõlmav majanduskriis, Hiinas poelettidele jõudnud eluohtlik imikutoit kui ka Ameerika autotööstuse CEO-de rännak Washingtoni riigilt abiraha paluma.

Kümnenda „Usalduse Baromeetri“ 30-minuti pikkustes telefoniintervjuudes osales 4475 arvamusliidrit üle kogu maailma. Valimisse kuulus kaks vanusegruppi (25-34 ja 35-64) ning eranditult kõik uuritavad olid kõrgharitud, kõrgepalgalised ning jälgisid aktiivselt majandusuudiseid, majandusväljaandeid ning olid kursis ühiskonda puudutavate teemadega. Tulemused olid kohati ennustatavad, kuid palju üllatusi tuli välja riikide ning vanusegruppide lõikes.

Kuigi USA-s toimus võimuvahetus ning ameeriklased peaksid tuleviku suhtes justkui vabamalt hingama, kukkus sealsete usaldatavus võrreldes eelmise aastaga 20% ja jäi pidama 38% peal. Nii madalal pole äride usaldatavus avalikkuse poolt olnud isegi dot.com buumi lõhkemise või Enroni mahhinatsioonide väljatuleku ajal. Usaldus pankade vastu kukkus Ameerikas 69%-lt 36% peale. Sama suure kolinaga tuli alla ka autotööstuse näitaja (eelmisel aastal 60%, nüüd 33%).

Pankade usaldatavus Hiinas esirinnas
Üheksas Euroopa riigis väitsid kaks kolmandikku vastanutest (25 – 64 eluaastat), et usaldavad ettevõtteid märksa vähem kui eelmisel aastal. 35-64-aastaste seas oli Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal usalduse reiting väga madalal tasemel (36%) ja jäi sinna ka sel aastal. Üllatavaid tulemusi näitasid kiirelt arenevate majandusruumidega riigid nagu Hiina, Indoneesia või Brasiilia. Hiinas tõusis usalduse reiting võrreldes eelmise aastaga 17% jäädes püsima 71% peale. Indoneesia oli sel aastal esimest korda „Usalduse Baromeetri“ vaatluse all ning seal usaldas ettevõtteid 68% inimestest. Brasiilias on reiting samuti tõusujoones ning kerkis aastaga 8% ja jäädes 69% peale. Nii Hiinas kui Brasiilias tõusis usaldus pankade vastu. Eriti märkimisväärt on Hiina, kus pankasid usaldab 84% vastanutest.

Usalduse märgatav langemine võib endaga kaasa tuua rangemad reeglid. Enamus vastanutest olid veendumusel, et suurfirmade autonoomsus ja ilma riigi piiranguteta tegutsemine on läbi. Ligi 20 riigi vastustest selgub, et valdav enamus on isegi ettevõtete riigistamise poolt, et taastada rahva usaldus nende vastu - suuräridesse sekkumine ja ärivaldkonna reguleerimine riigi poolt on samuti vastajate meelest vajalik. Paljudes Euroopas riikides ollakse arvamusel, et riik peab tõsiselt sekkuma, et hoida tulevikus ära järjekordseid majanduskriise. Kõige enam on riigikontrolli poolt prantslased, kellest 84% arvab, et riik peab edaspidi tõsiselt erasektoril silma peal hoidma.

Kõrvuti teiste ettevõtetega peavad usalduse langust tundma ka meediaettevõtted ning nende alla kuuluvad väljaanded. Majandusajakirjade usaldatavus langes võrreldes eelmise aastaga 13% (44%). Televisiooniuudiste usaldatavus langes 49%-lt 36% ning usaldus paber-ja online meedia artiklite suhtes kukkus 34% peale (eelmisel aastal 47%). Ainult ligi 30% vastanutest usaldab CEO-lt või riigiametnikult tulevat informatsiooni. Ameerikas on sama number kuue aasta kõige madalamal tasemel ning peatus 17% peal. Üle poolte (59%) peab siiani kõige usaldusväärsemaks allikaks väliseid eksperte ja akadeemilise taustaga inimesi.

Kuidas usaldust tagasi võita?
Usaldus mõjutab otseselt ettevõtte reputatsiooni ja seeläbi nii tarbijakäitumist, ostueelistusi, ettevõtte reputatsiooni. 91% vastanutest üle kogu maailma väitis, et nad ostsid toote või teenuse ettevõttelt, keda nad usaldasid. Samas 77% vastanutest keeldusid ostmast ettevõttelt, mida nad ei usaldanud. Usaldus on üks olulisemaid faktoreid, mis määrab ettevõtte reputatsiooni. Kõrvuti sellega, kui kvaliteetne on toode, kuidas käitutakse ettevõttes töötajatega, kui innovaatilised on tooted või kui palju ühiskonnale tagasi antakse, määrab ettevõtte käekäigu selle reputatsioon.
Usalduse tagasivõitmiseks on mitmeid võimalusi, kuid Edelmani arvates aitaksid tulemusteni jõuda järjepideva dialoogi loomine, sotsiaalse vastutuse aktiivsem rakendamine ja suurem osalus n.ö ohvrite toomise protsessis. 60% uuringuküsimustele vastanutest väitis, et peavad enne ettevõtte kohta käivat sõnumit kuulma vähemalt kolm kuni viis korda enne, kui hakkavad kuuldut uskuma. Sõnumit tuleb levitada kõikjal, kus on ettevõtte siht- ja sidusrühmad.

Kuigi traditsiooniline meedia aitab lihtsalt jõuda arvamusliidriteni, peab sõnumi levitamiseks kasutama mitmeid erinevaid kommunikatsioonivõimalusi ja –kanaleid. Kindlasti ei tohi tähelepanuta jätta blogisid, online väljaandeid, foorumeid ja sotsiaalvõrgustikke, millel on tänapäeval kohati olulisem roll kui traditsioonilisel meedial. Kindlasti peab keskenduma ühe enam sotsiaalsele vastutusele. Sotsiaalne vastutus pole tänapäeval enam tegevus, mis võeti päevakorda siis, kui lihtsalt muud huvitavat polnud ettevõttes enam teha. Sotsiaalse vastutus peab olema osa ettevõtte toodetest ja teenustest – näiteks Fair Trade, loodussäästlik tootmine, serveriruumide virtualiseerimine ja seeläbi energia kokkuhoidmine jne.

Viimasena, kuid mitte vähemtähtsana on „ohvrite toomisel“ vastutuse võtmine. Näiteks USA autotööstuse CEO-d tulid Kapitooliumisse elu jätkamiseks raha nuruma, lennates kohale eralennukitega, mille eest peab firma iga kuu hingehinda maksma. Kalliste reaktiivlennukite omamine tekitas meedias tõsise diskussiooni, kuid firmajuhid sellest luksusest ikkagi ei loobunud. Usalduse tagasivõitmiseks oleks võinud lennata Washingtoni kasvõi tavalennuki äriklassis, mis oleks jätnud pankroti äärel kõikuvatest juhtidest kindlasti parema mulje.

Äripäeva versiooni loe: http://www.aripaev.ee/4230/arv_kolumn_uus_423001.html

Kuidas innovaatiliselt hindasid muuta

Igal tootel ja teenusel on hind ja hinnastamispoliitika, millest sõltub turuosa, klientuur ja edu. Hinnamuutustega hakkame juba harjuma – ilma allahindluseta ei osteta ühtegi toodet, lõunaks süüakse ainult imeodavaid päevapraade ja igas olukorras uuritakse, kas on võimalik odavamalt saada.
Need hinnamuutused on muutused ühes suunas ega rõõmusta kaupmeest, kuigi tarbija näole toovad naeratuse. Hindu on võimalik muuta aga palju enamatel viisidel kui lihtsalt langetades.
Seth Godin kirjtuab oma blogis võimalustest, kuidas hindu muuta ja kuidas see muudab klientuuri.

Kruuda kustutab tuled ära

Tänane Eesti Päevaleht teatab, et Kruuda plaanib sel nädalal meediaärist jalga lasta.

Vaadates praegu Kalev.ee esilehte, siis tundub küll, et kõik toimetajad on lahkunud: esimesed neli uudist on kopeeritud Postimees.ee-st ja need tunduvad seal lihtsalt kohatäiteks olevat.

Kurb on vaadata, kuidas konkurents kaob. Ja kahju on näha, et EPL-i ajakirjanik ei suuda oma rõõmu varjata ja peksab maaslamajat.

Pisut teise nurga alt meedia- ja reklaamirahast kirjutatakse siin.

Miks logod on sellised, nagu nad on?

Kas sa tead, kes joonistas Chupa Chupsi logo?
Logoorange on kokku kogunud mitme suurfirma logod ja kirjutanud iga kohta väikse tutvustuse -miks on konkreetne logo just selline, kes selle välja mõtles ja joonistas - ning nüüd ma tean, et Chupa Chupsi logo autor on Salvador Dali ja et BMW logo ei põhine üldsegi lennuki propelleril.
Kas keegi aimab, miks on Vare&Jaakkola logo just selline, nagu ta on?

Meediakasutusest Ameerikas

eMarketer uuris USA internetikasutajate meediaharjumusi ja jõudis järeldusele, et kõige rohkem vaadatakse üleriigilisi teleuudiseid, loetakse kohalikke ajalehti (USA-s on ainult paar üleriigilist lehte) ja vaadatakse kohalikke teleuudiseid.
Nimekirja lõpus on mobiilne meedia, RSS uudisvood ja podcastid.
Kliki pildil, et tulemusi lähemalt vaadata.
eMarketer on sarnaseid uuringuid teinud juba aastaid ja selles tabelis ongi võimalik võrrelda 2006, 2007 ja 2008. a meediakasutust.
Kuigi andmed on pärit USA-st, kehtivad need tõenäoliselt (väikse kõikumisega) ka Euroopas ja Eestiski.

Veel natuke USA presidendivalimistest

Kuigi Barack Obama on juba mõnda aega USA president (loe, kuidas Lauri käis Obama inauguratsioonil) ja McCain on kaotusest juba kindlasti üle saamas, toon siin ära ReadWriteWeb-i paari kuu taguse ülevaate kandidaatide PR 2.0-st.
Mõlemad kandidaadid kasutasid oma kampaanias palju sotsiaalmeediat, sh MySpace'i, Twitterit ja blogisid. RWW võrdles Obama ja McCaini edukust veebis ja jõudis sellistele tulemustele:
MySpace'i sõbrad: Obamal 844 927; McCainil -219 404.
Twitteri sõbrad: Obamal 118 107, McCainil - 4942.
Blogosfääris kirjutati Obamast 500 miljonit korda, McCainist kõigest 150 miljonis postituses.
Need andmed on enne valmispäeva. Pärast valimisi muutus olukord, kuigi suhe on endiselt kindlalt Obama kasuks.
Et saada natuke aimu, milline on Web 2.0 demograafiline pilt (õigemini - milline see oli 2007. a novembri seisuga), tasub klõpsata sellel lingil.

Mis on tuleviku PR-is teisiti?

Juhtivate PR-agentuuride esinäod räägivad lühivideos tuleviku suhtekorraldusest, suhtekorraldajast ja kliendisuhtest. Ühelt osalt on PR-tuleviku näol tegemist agentuuride töö efektiivsemaks muutmisega, kuid teisalt ka kiirelt areneva kommunikatsioonivõimalustega kaasa minemine. Ainult traditsiooniline suhtekorraldus tänapäeval suurt efekti ei anna. Kui aus olla, siis meie jaoks on see juba tänapäev ning igapäevane praktika. Kuuldused räägivad juba PR 3.0 tulekust.

Mõned huvitavad tähelepanekud videost:

1) PR-agentuur pole vaid lüli ettevõtte ja meedia vahel, vaid ennetab kliendi soovi ning teab vastust juba enne, kui küsimus esitatakse - PR-agentuuride üheks peamiseks probleemiks ongi agentuuri initsiatiivi puudumine. Sageli on just klient see, kes käib konsultandile peale, et teeks õige midagi :)

2) Lugude jutustamine, kiirus ja piirideta mõtlemine - iga inimene/ettevõte/bränd on lugu ja PR-i ülesandeks on neid lugusid jutustada. Lugude levitamiseks kasutatakse kõikvõimalikke innovaatilisi kommunikatsioonikanaleid ja -vahendeid. Ja kõik toimub väga kiirelt!

Raskel ajal PR-iga tuurid üles!

Seth Godin pärib Sir Richard Bransonilt, mida raskel ajal PR-iga ja ka turundusega peale hakata. Lihtne vastus, hoogsalt tuleb tuld anda!

Tuttav ettevõtja ütles kuldsed sõnad: "PR-ist ei öelda lahti isegi pankrotti minevas ettevõttes, sest oskusliku kriisikommunikatsiooniga saadakse pankrotist valutult üle. Samuti luuakse PR-i abil pinnas, mis aitab ühe ettevõtmisega alt läinud ärimeestel kiirelt uude ärisse sukelduda."

Head vaatamist!

Forte: Blogimine ja tulu

Jaan kirjutas Forte.ee-s põneva loo blogimisest ja sellega võilevale vorsti teenimisest. Head lugemist!

Blogimine ja tulu

Erinevate uuringute järgi on maailmas pea 200 miljonit blogi, mida loeb ca 77% kõikidest aktiivsetest interneti-kasutajatest. Arvestades lugejaskonna suurust, on blogosfäär vägagi arvestatav meedium, kus osavamad teenivad märkimisväärset tulu.Esimestest personaalsetest veebipäevikutest, mille autorid jagasid avalikkusega oma isiklikke mõtteid ja arvamusi, on praeguseks kasvanud mitmekülgne blogosfäär, kus on oma koht nii isiklikel, professionaalsetel kui korporatiivblogidel. Kõigil neil on oma siht silme ees, oma sõnum levitada.

Milline on see sõnum isiklikel blogidel, kus pereemad kirjutavad jonnivate laste kasvatamisest ja teises toas diivanil lösutavast abikaasast, sõltub konkreetsest autorist kuid sageli on see lihtsalt koht, kus ennast (anonüümselt) tühjaks rääkida. Professionaalsed blogid on mõneski võrreldavad traditsiooniliste meediakanalitega, kus töötab kümneid toimetajaid, reklaamimüüjaid ja palju teisi, kes kõik näevad päevast päeva vaeva selle nimel, et iga sissekanne oleks eelmisest (või vähemalt konkurendi omast) parem.

Lihtsatest avalikest päevikutest, kuhu kirjutati ebaregulaarselt ja ebakvaliteetselt, on aastatega kujunenud väga tõsiseltvõetavad meediaväljaanded, kus töötavad professionaalsed veebipäevnikud. Viimaste aastate tõusev trend on korporatiivblogid, millel on ainult üks eesmärk — tutvustada ettevõtet, võita uusi kliente ning kasvatada käivet.

Need kolm kategooriat võib omakorda jagada kümneteks alamkategooriateks — nt kokandus-, lemmiklooma-, lastekasvatus-, fotograafia- jne blogideks -, kuid üldises plaanis on kategooriaid kolm. Blogimine on tõeliselt globaalne fenomen: suurim blogide monitoorija Technorati jälgib pidevalt 81 keeles kirjutatud blogisid. Võib arvata, et tegelikult kirjutatakse sissekandeid palju rohkemates keeltes. Maailma kõige aktiivsemad blogipidajad elavad blogide sünnimaal USA-s. Väga aktiivsed on ka hiinlased, hindud ja korealased. Ja loomulikult konservatiivsed eurooplased.

Blogiga raha teenima
Ühest küljest on muidugi tore panna oma mõtteid kirja ja vanaduses lugeda digitaalset päevikut. Teisalt on veelgi toredam oma mõtteid rahaks vahetada, st kuvada tekstide kõrval reklaame. See, kas ja kui palju reklaamide eest raha küsida saab, on otseses sõltuvuses ainult ühest näitajast –külastajate arvust. Et näidata suunatud reklaame, tuleb järjepidevalt uurida, kust külastajad pärinevad, milliste konkreetsete teemade vastu huvi tunnevad, kui kaua lehel viibivad, milliseid konkurentide lehekülgi külastavad jne.

Kuigi pooled kogu maailma blogidest näitavad ka reklaami, teenib enamus selle pealt võrdlemisi väikseid summasid (nt paarsada krooni kuus). Tulu ei tule aga kuluta — Technorati uuringute järgi panustavad reklaamidest elatuvad blogijad oma ettevõtmisse keskmiselt 22 000 krooni aastas ehk 1800 krooni kuus. Samas on nende aastane tulu keskmiselt 73 000 kr (6000 kr/kuus). Populaarsemad blogid, mille sissekandeid loeb igas kuus 100 000 või rohkemgi unikaalset külastajat, kasvatavad aastas oma pangaarvet ca miljoni krooni võrra. Muidugi on ka nende kulutused oluliselt suuremad kui väikestel erablogijatel.

Kui eraisikud näevad blogimises peamiselt mõtete avaldamise ja eneseväljendamise kohta, kust saab heal kuul ka mõne tuhande krooni suurust taskuraha, siis blogimisest elatuvatel inimeste jaoks on see täiskohaga töökoht ning blogitakse vastavalt varem seatud kontseptsioonile ja plaanile. Sellest, et majanduslangus puudutab ka online-maailma, sai aimu sügise hakul, kui suuremad blogileheküljed teatasid oma palgaliste autorite koondamistest.

Korporatiivblogidest üldjuhul traditsioonilist bännerreklaami ei leia, sest need blogid ongi oma olemuselt reklaamikanalid, kus iga sissekanne teenib vaid ühte eesmärki — tutvustada firmat ja võita kliente. Küll aga on ettevõtete blogid hea võimalus suurendada oma kohalolekut internetis, levitada sõnumit e-kodanike hulgas ning tekitada diskussiooni klientide ja partneritega. Just see viimane on eriti oluline aspekt, mille pärast igas suuruses firmad loovad aina uusi ja uusi veebipäevikuid.

Link artiklile Forte.ee keskkonnas.

Säästuaja otsepost

Hea on näha, et väikefirmad raskel ajal aktiivselt reklaamivad. Täna jõudis meie postkasti geelküünte paigaldaja reklaam - A4 printeripaber, selge mustvalge trükk ja kenasti loetav font. Iga nädal tuleb midagi toredat. Keep it coming!!! :)

Sotsiaalvõrgustike monitooring kohustuslikuks

Brendan Cooper viis UK-s läbi sotsiaalmeedia eksperimendi. Kuna BT ja Virgin Media polnud suutelised normaalse ooteajaga talle internetti paigaldama, pani Cooper oma blogisse kurba saatust kirjeldava sissekande, kus oli palju täisviiteid British Telecomile, Virgin Mediale ja teistele nende kaubamärkidele (lisaks veel veebist võetud BT ja Virgini logod, millel mõlemal URL taga). Et sissekannet oleks veelgi lihtsam leida, pani Cooper viited ka enda Facebooki, Friendfeed`i ning kõige lõpuks ühe ka Twitterisse.

Info leidsid kiirelt üles kolm Virgin Media inimest, kes on otseselt või kaudselt seotud online PR´ga. Seega probleem lahenes. Tuli välja, et nii Virgin kui teised suured ja edumeelsed ettevõtted kasutavad oma meeskonnas aktiviste, kes hoiavad sotsiaalvõrgustikel silma peal ning annavad ohtudest või ka positiivsetest sõnumitest kiirelt teada.

Mäletan, et umbes aasta tagasi tundis üks suur Eesti ettevõte sotsiaalvõrgustike monitooringu vastu huvi, kuid kahjuks öeldi talle päris mitmest PR-agentuurist ei, kuna keegi ei osanud või viitsinud sellega tegeleda. Neid ettevõtteid on ajapikku olnud veelgi ja kindlasti tuleb pidevalt juurde.

Obama muffinid, lill ja jäätis

Jätkuks tänase ÄP blogi sissekandele, kus Kristjan Kaleviste Momentumist tutvustab Obama ja teiste väärt brändide sünergiat, lisan mõned toredad Obama nime kandvad tooted, mille olen välja noppinud Fastcompany.com ja avara veebi hämaratest nurkadest.

Mrs Beasley`i Obama muffinid ja küpsised - kuus küpsist 21.95 $ ja sama kogus muffineid 29.95 $.

Ben&Jerry Obama Yes, Pecan! jäätis - enne sai sama maitsega jäätist butter pecan nime alt. Päris hea maitsega!

Obama suuvärskendajad - viimati nägin müügil New Yorgi Macy`s kaubamaja alumisel korrusel. Warholi käekirja järgi kujundatud minikarbi eest pidi välja käima ligi 5 dollarit.

Obama Nike`i ketsid - Ehk Obamad nagu paljudele meeldib hellitavalt öelda.

Obama apelsinid ja tofu - pilt allpool :)

Obama kirjaga lill - 10 dollari eest lill, mis näitab peale nädalast kasvamist näitab oma varrel Obama kirja.

Kona Joe Coffee: Barack O Blend - Hawai kohvitootja spetsiaalne uba. Tellisime endale testiks :)

Reklaamiks karm, PR-iks ideaalne!

PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) on maha saanud järjekordse reklaamiga, mida ükski telejaam ei julge eetrisse lasta. Aga mis on liiga karm reklaami jaoks, sobib kenasti PR-inimestele. Nii juhtuski, et soovitud reklaamikampaaniast sai ulatuslik vestlus meedias. Visake pilk reklaamile peale.