Facebooki kõige popimad ettevõtted ja brändid ja persoonid

Adam Ostrow kirjutab, millised on kõige populaarsemad ettevõtted ja brändid ja persoonid Facebookis. Kuldmedali omanik pole mingi ime, aga kolmas ja kaheksas koht panevad natuke kulme kergitama küll.

Mõtted AKI konverentsilt

Just praegu toimub AKI konverents teemal „Veebikäitumise piiramatu vabadus vs riskid". Kohal on enam kui 260 inimest, kes hoolivad internetiohutusest ja muretsevad, kuidas seda tõsta.
Mulle meeldib, et praegu toimuvas paneeldiskussioonis on üks osaline EELK piiskop Einar Soone. See, et Katrin Saks, Andrei Korobeinik või Tiina Hiiob seal istuvad ja arvamusi avaldavad ning küsimustele vastavad, on ootuspärane.
Ja mulle meeldib, et palju räägitakse lastest ja sellest, kuidas laste jaoks internet ohutumaks muuta. Olen veendunud, et turvalisust saab iga inimene ise tõsta. Muidugi oleks tore, kui seda õpetataks koolis ja veel toredam kui lasteaias, aga kuni seda ei tehta, on kõige lihtsam ja tõhusam, kui iga lapsevanem räägib oma lapse koolis või lasteaias teiste laste vanematele, millised on ohud ja kuidas nende vastu võidelda. Näiteks mina lähen täna lasteaia lastevanemate koosolekul ja annan tänase konverentsi mõtted teistele lastevanematele edasi.
Lisan siia ka toreda lingi, millest ma enne teadlik polnud, aga millele Kerli Kuusk Lastekaitse Liidust õnneks viitas: Peremeedia

Obama inaguratsioonist nädal aega hiljem

Nüüd kui 40 miljonit dollarit maksma läinud Obama ametissenimetamise PR-kampaania on läbi, on paslik teha kiire ülevaade toimunust. Tegemist oli selle sajandi kõige ulatuslikuma, efektiivsema PR-sündmusega, mis käivitas ühiskonnas ahelreaktsiooni. Rahvas ootas presidendivahetusega muutust, uusi tuuli, ettevõtjad nägid võimalust kasutada oma toodete turundamises lühikese ajaga ikooniks muutunud Obamat (värske presidendi nägu on vast sama legendaarne kui Chè Guevara mustvalge stensil, mida on trükitud miljonitele T-särkidele) ja meedia kajastas kõike sellega seotut.

Inaguratsiooni jäänud päevi hakati lugema juba nädalaid varem. 14 jaanuari hommikul potsatas hotelli ukse taha värske USA Today, pealugu loomulikult Obamast. Kõik uudistekanalid rääkisid eelseisvast sündmusest, Fox ja CNBC olid saatnud korrespondendid juba Washingtoni (nädal aega varem!) ning tähtsamate ajakirjade jaanuarinumbrites leidis põnevaid lugusid Obamast - näiteks Rolling Stone`i lugu Valge Maja ulatuslikust LP kogust ja sellest, kuidas Obama saab neid haruldusi vabadel hetkedel kuulata :) Iga päev USA pinnal algas ja lõppes Obama uudistega. Õnneks olid lood erinevad ning tülgastust ei tekkinud. Kaks päeva enne üritust hakkas Washingtoni lendama A-klassi staare, nii muusikuid kui näitlejaid. Paljude teiste seas andis kontserdi Bono, Mary J Blidge, Usher ja Beyonce.

Paar päeva enne ametlikku sündmust hakkas Washingtoni voorima rahvast. Kõikvõimalikud transpordikanalid olid lõplikult välja müüdud. Washingtoni ennustati miljonipealist külastajate hordi - täpset numbrit keegi ei teagi, kuid sinna kanti see jäi. Pidupäevaks oli Washingtoni pääsemine muutunud peaaegu võimatuks ning paljud, kes varem teele asusid, ei jõudnudki kohale. Fox telekanali Washingtoni korrespondendi sõnul ei kuulnud ega näinud 90% Obama kõnet kuulama tulnud inimestest mitte midagi, kuna rahvast oli lihtsalt nii palju. Samas said kohalolijaid autundega meenutada, et viibisid sel ajaloolisel hetkel Washingtonis.

20. jaanuari hommikul läksin Starbucksi ja ostsin topsi värsket kohvi. Topsi ümber olev pappkaelus oli USA lipuvärvides ning sinna oli trükitud ajalooline lause ekspresident Kennedy suust. Tänaval jalutades märkasin lugematul arvul müüjaid, kes pakkusid kõikvõimalikku Obama nänni - särgid, märgid, pildid. Poodides olid spetsiaalsed "Obama Inauguration" allahindlused ning metroos sõites kuulsid peamise vestlusteemana Obamat ja kõike, mis temaga seondub.

Obama leidis kajastust valdavas enamuses väljaannetest. PR-meeskond oli teinud korralikku tööd. Presidendi kohta välja saadetud taustinfost leidis iga väljaanne endale midagi. Nii said artiklideid väljaanded alates IT-st (Obama internetilembus, Blackberry pidev kasutamine) kuni naiste- ja sisustusajakirjadeni välja, kus räägiti tema abikaasa riietumisstiilist ja Valge Maja ruumide renoveerimisest.

Kurb on ainult see, et valimistel aktiivselt sotsiaalset meediat kasutanud Obama ja tema kaaskond on jätnud kanalid uuendamata. Twitter seisab nukralt (viimased uuendused ligi kuu vanused), Facebookis ei toimu miskit ning blogi on ka vaikseks jäänud. Mehed, võtke end kokku!

Turunduse animeeritud ajalugu

3 minutit ja 30 sekundit turunduse ajalugu. Põnevat vaatamist!

Klienditeeninduse õudusunenägu või pigem igapäev?

Hertz Rent a Car`i töötaja Miamis Fort Lauderdale`i lennujaamas vihastas välja kümmekond inimest, kuna tema vahetus sai lihtsalt läbi. Kliendid jäid nõutu näoga passima. Õnneks oli ühel solvunud kliendil kaamera ning kogu juhtum sai kenasti üles võetud ja kiirelt CNN`i iReport lehele riputatud.

Hertzi ees rullus lahti kriis, sest taoline video levib internetis kiirelt ning vaja on operatiivset tegutsemist. Varsti tuli ka vastus. Lugege ja otsustage, kas tegemist oli hea vastuse või veidi üleolevaga?

Videole andis tagasisidet Hertzi PR-esindaja Paula Rivera:

"We appreciate the video posted online about Mr. Nemcoff’s experience at Fort Lauderdale Airport. It’s always helpful to get feedback on one’s experience with Hertz. While there are numerous explanations surrounding Mr. Nemcoff’s time with Hertz, none negate the overall experience and wait time he and the other customers had with us.

Hertz is in the process of reengineering its operations and one area we are intensely focused on is the customer experience and alleviating the time one spends in line while renting a car and we certainly will take this video and Mr. Nemcoff’s experience into consideration as we move forward.

Hertz offers a variety of ways to help get customers to their cars quickly—online checking and Hertz #1 Club Gold service, for example—both of which help expedite the rental process or, as in the case of Gold, bypass lines all together. Feedback is extremely valuable to Hertz and we encourage all customers to take our customer survey so that we can get real time feedback and correct any issues as they arise."

The Mansion ööklubi hinnatud promootorid

Opium gruppi kuuluv Mansioni (uue nimega M2 Ultralounge) ööklubi New Yorgi Meatpacking linnaosas on klubiinimeste seas ihaldatud pidutsemiskoht, sest tihti panevad nende uste taga ühes seltskonnas pidu nii A-listi kuulsused kui lihtsalt toredad inimesed. Prantslase Eric Miloni loodud klubide ketti kuulub näiteks Privè, Living Room, Mansion ja veel mitmeid teisi lahedaid kohti.

Opium grupi klubid jäävad teiste sarnaste seas silma eelkõige osava promotegevuse tulemusel. Staaridele makstakse klubisse ilmumise eest korralik kogus dollareid - näiteks Paris Hilton saab 20 000 taala korra eest. Viral PR-il on klubi tegevuses oluline koht, sest klubis staari kohanud pidutsejad võtavad kiirelt välja oma fotokad, Blackberry`d ning hakkavad massiliselt edastama SMS-e, MMS-e, laadima sotsiaalvõrgustikke mobiiliga tehtud pilte kuulsusest ja helistama sõpradele, et jagada staari nägemise kogemust kogu tutvusringkonnaga.

Klubi palgal tegutsevad promootorid, kelle ülesandeks on ajada igaks peopäevaks kohale võimalik palju nägusaid inimesi - eelkõige naisi. Ühe promootoriga saime NY-s ka tuttavaks. Ta nimi on Mark, vanus umbes 30, käel kallis kell ning seljas viisakad riided. Mark saab iga kohaletoodud klubitaja eest Mansionist pearaha. Summa jäi esialgu saladuseks. Ta on klubinimeste seas hinnatud, sest Opium grupi klubidesse võib olla kohati väga raske pääseda, eriti kui sa pole naine :)

Kohalik teadsid rääkida, et mehed pääsevad sisse näiteks 40 taalase altkäemaksu andmisega uksehoidjale, millele lisandub 20 taalane pilet (kui on tavapidu) ja hingehinnaga kokteilid klubi baarides. Samas ei garanteeri altkäemaks alati sissepääsu. Sageli tekitatakse ukse taga teadlikult järjekorda, et külastajatele jääks mulje nagu rohkem inimesi sisse ei mahu.

Need paar promonõksu on vaid väike osa, mida Opium grupp oma klubide taseme hoidmiseks kasutab. Eric Milon kasutab osavalt ka PR 2.0 võimalusi ning traditsioonilist PR-i, kuid sellest räägin juba mõne aja pärast :)

Valge maja blogi

USA presindendi kodu ehk Valge maja blogib.
White House 101 jagab huvitavaid fakte ja nalju, mh ka pilte kõikide presidentide koduloomadest.
Michelle Obama leheküljelt saame teada, et presidendibaaril on kaks last: Malia ja Sasha. kust võttis teisipäevane ETV uudistesaade AK, et noorema lapse nimi on Nataša?

Uus firmablogi

CV Online on ärganud ja märganud, et korporatiivblogindusest võiks kasu tõusta ning avanud uue ajaveebi aadressil http://parimamet.wordpress.com.
Kahtlemata tore ettevõtmine ja soovime omalt poolt järjekindlust ja edu! Samas meenutame lahkesti, et korporatiivblogi puhul on oluline rääkida ka autorist. Hetkel on küll öeldud, et autor on Raimo, aga kes see Raimo on ja miks just tema blogib, jääb selgusetuks.
Enne blogi avalikuks tegemist oleks võinud ka disaini ja lehekülje elementidega natuke rohkem vaeva näha ning kasutada täielikku eesti keele tuge - praegu on segamini eesti ja inglise keel.
Aga julge pealehakkamine on väidetavalt pool võitu.

Meenutusi ajaloost ehk World is not enough

Täna hommikul sattus segastel asjaoludel mu arvutiekraanile üks vana lugu Kalevi kodulehelt ja päeva esimesed tunnid võtsid automaagiliselt uued suunad. Lugesin aeglaselt ja mõnuga, sest nii huvitavat teksti pole ammu näha saanud. Huumori ja satiiri eest kümme rasvast punkti kümnest!

Teda vaadates meenuvad mulle sõnad Garbage’i laulust „The World is not Enough” (tervest maailmastki jääb väheks – toim). Selliste inimeste jaoks nagu Alar Pink on ühest elust vähe, ühest riigist vähe, ühest kaaslasest vähe. Ta vajaks tervet mõttekaaslaste ja sõprade armeed – nendelt ta õpib, nendega suhtlemisest saab energiat. Just meeskond innustab teda uutele vägitegudele!

Jaa, see on sissejuhatus Oksana Tanditi (kas tegemist on moeloojaga või on ta lihtsalt nimekaim?) portreeloos Alar Pinkist, mehest, kellega assotsieeruvad Porsched, sada töötut ajakirjanikku ja ühe imeliku meediafirma hukk.

Mulle tõesti ei meenu, et ma oleks midagi ligilähedastki kunagi Eesti ajakirjanduses näinud. Kui nüüd Kalev Meedia portaal töö lõpetab, siis kaob see šedööver kardetavasti netiajaloo prügikasti. Aga kui Oksana Tandit kandideerib mõne veel tegutseva väljaande toimetajaks, siis küsitakse talt, milline on tema parim artikkel ja tema ei saagi sellele viidata, sest see on lihtsalt kustutatud. Soe soovitus Oksanale - prindi see (veelkord?) välja ja kanna endaga kõikjal kaasas.

Paavst pole presidendist kehvem

Katoliku kiriku pea paavsti Benedictus XVI kõned jõuavad ametlikult YouTube'i, nagu raporteerib tänane Elu24. Eks nad olid seal enne ka, aga nüüd on sõlmimisel (sõlmitud?) ametlik kokkulepe YouTube'i omaniku Google'iga. Mõnes mõttes on see märgiline sündmus, sest suured USA korporatsioonid väldivad enamasti koostööd usuorganisatsioonidega. Püha Tool on internetis esindatud olnud aga juba 14 aastat - nende jaoks pole (uus) tehnoloogia midagi erakordset.

Vatikani suhtekorraldajad ja imagoloogid on viimaste aastate jooksul näinud kõvasti (ja ka üsna tulemuslikult) vaeva, et populariseerida katoliku kirikut. Imagoloogilised muutused algasid eelmise paavsti ametiaja viimases veerandis ja minu arvates on kiriku propaganda (mitte pahas, vaid neutraalses mõttes) olnud väga laiaulatuslik ja üsna edukas.
Presidendist kirjutasime detsembri keskel.

Mis toimub ehk disaineril ideepuudus?

Majanduslangus on jõudnud ka disainimaailma.
Delfi on toonud välja uue portaali Mistoimub.ee, kuhu kogutakse kokku Eestis toimuvad sündmused.
Uue keskkonna logo tundus kahtlaselt tuttav ja meenutas ühte teist toredat algatust, mil nimeks InnoEurope.

Millised meediafirmad panevad uksed kinni

Eelmise nädala põrutavate meediasündmuste ajal kaotas Eestis töö vähemalt sada ajakirjanikku. Võib arvata, et nemad ei jää viimaseks ja paar järgmist kuud toob veel sarnaseid uudiseid (loodetavasti küll mitte nii suures mastaabis).

Sarnane saatus on tabanud ka mitmeid suuri meediafirmasid laiast maailmast ja langustrend tundub jätkuvat.
24/7 Wall St kirjutab, millised suured USA meediaettevõtted panevad alanud aastal suure tõenäosusega uksed kinni või jäävad tegutsema ainult veebis (nagu nt PC Magazine).

17 miljardit dollarit online meedias

Peachtree Media Advisors on kokku arvanud, kui palju toimus eelmisel aastal USA online meedias ülevõtmisi ja äraostmisi. Kokku vahetas omanikku 16,9 miljardit dollarit 707 omanikuvahetuse käigus. Aasta varem toimus tehinguid 92 võrra vähem. PDF-i vormingus uuringu saab tõmmata siit.

Suurim summa - 2,1 miljardit - käidi välja Getty Images eest, mis kuulub nüüd Hellman&Friedmansi. CNET liikus CBS-i omandusse 1,8 mijlardi dollari eest, Nielseni ostis IAG Researchi $225 miljoni eest, Amazon Audible'i 300 miljoni dollari, AOL soetas Bebo 850 MUSD-i eest.
Kokkuvõttes liikus aga raha vähem kui 2007. aastal.

Vähem vaenulikkust, härrased!

Ma ei ole üks nendest, kes arvab, et uudised peaksid olema positiivsed ja negatiivsetest teemadest üldse kirjutada ei tohiks. Arvan, et kajastama peab kõiki uudiseid ja kui need on parajasti negatiivsed, siis olgu ka kajastus vastav. Aga selget vaenulikku kallutatust peavoolumeedias tuleks minu meelest vältida.
Kuulan pea igal hommikul autos Vikerraadio Vikerhommikut, mida täna juhtis Märt Treier. 0740 ajal tegi ta juttu Kalev CF-st ja Elvesost, mis vee kinni keeras. Olen täiesti nõus, et Kalevi käitumine on nõme ja ülbe ning võlad tuleb ära maksta, mitte oma üleolekut demonstreerida.

Treier tegi telefoniinteka mingi ametnikuga (ei mäleta kahjuks ei nime ega ametit, aga keegi, kes tegeleb hügieeni ja tootmisega) ja uuris algatuseks, kas vee kinni keeramine peatab Kalev CF-s tootmise. Sai vastuseks, et ei peata, sest kommide tootmisel pole eriti vett vajagi, pigem on seda tarvis töötajate jaoks (WC-d, söökla jne). Vastus oli selge ja ammendav, aga Treier ei jätnud jonni ja maalis kuulajate silme ette pildi haisvatest WC-dest ja nälgivatest töötajatest, kes ei saa sööklas keha kinnitada. Selgitas talle ametnik, et kohale toodi ajutised WC-d ja mingit probleemi pole, sest Tere autod tõid vett. Treier ei saanud ikka aru ja nõudis järjekindlalt, kas välikäimlad tõesti tootmist ei ohusta ja kuidas ikka nii võimalik on. Lõpuks läks juba piinlikuks ja mina oleksin ametniku asemel, kes, muide, väga hästi ja tasakaalukalt küsimustele vastas, Treierile maininud, et küsimustele on juba vähemalt kolm korda vastatud ja enam pole mõtet sel teemal rääkida.

Kalevi juhtum on lomulikult emotsionaalne (rahvuslik kommivabrik, kinga saanud ametivennad, Keskerakond jne), aga seekord läks Treier selgelt liiale.

Blogimisega rikkaks!

Blogide ja teiste uue meedia (nt YouTube) loodud kangelastest rääkides tuuakse näiteid enamasti Ameerikast või Suurbritanniast. Nüüd aga pajatab Trimedia loo siit samast meie lähedalt Rootsist, kus aktiivsed noored blogijad on saanud nii rikkaks kui ka kuulsaks. Tsiteerides Trimediat: By posting 3-4 rather badly written posts on their blogs per day, the most popular bloggers attract up to 500 000 readers per day, and the banners on their sites pay for their large shopping accounts. (Postitades iga päev 3-4 halvasti kirjutatud sissekannet oma blogisse, meelitavad kõige populaarsemad blogijad iga päev oma blogisse 500 000 lugejat, ja nende lehel olevate bänneritega tasuvad nad oma poodlemise eest.)
Trimedia kirjutab, kuidas kõige populaarsem blogija Blondinbella ehk Isabella Löwengrip pidas hiljuti oma 18. sünnipäeva nagu Paris Hilton. Aasta lõpus koostatakse Rootsis traditsiooniliselt kõige mõjukamate inimeste edetabel, kohalt nr 55 leiame Isabella. Poodlemise kõrvalt on Isabella suutnud ka nii palju säästa, et suudaks osta juba päris oma korteri. Ja seda ainuüksi blogimisega!
Blondinbella kõrval toob Trimedia välja veel kolm populaarset blogijat: Kenza, Kisses ja Stina-Lee.

Barack Forrest Berry Tea

Lauri on mõned nädalad USA-s tutvumas sealse PR turuga ja saatis iPhone'i vahendusel ühe sissekande, mille ma siinkohal ka avalikuks teen.

Leidlkud suurfirmad kasutavad võimalust suurendada oma müüki värske USA presidendi abil.
20. jaanuaril võtab Obama ette eepilise teekonna Washingtoni, mida kajastavad kõik endast lugupidavad meediakanalid ja blogijad. Tegemist on aasta PR sündmusega. Kampaania koos reklaamividinate ja muuga läheb valitsusele maksma 40 miljonit dollarit. Hiigelbrändid on äratanud tõsist soovi end Obamaga siduda, et kulud tagasi või isegi plussi tuua, kuid president on kindlalt keeldunud.

Vaatamata sellele kasutavad osavad turundajad Obamat igal võimalusel oma toodete müümisel. Ikea pani Washingtoni raudteejaama ootesaali täpse koopia ovaalkabinetist, kus on kasutatud vaid Ikea mööblit - tulemus oli väga huvitv. Teebränd Honest Tea tõi turule Barack Forest Berry teejoogi ning Dunkin Donuts müüb spetsiaalseid Stars ad Stripes sõõrikuid.

Ja alles jäi neid null...

Vaevalt olin eelmise sissekande postitanud, kui selgus, et Praktiline Avutikasutaja ikkagi lõpetab paberkandjal ilmumise. Kas ja millisel kujul AK edasi ilmub või ilmumata jätab, selgub arvatavasti lähipäevil.
Avutikasutaja avas ka teemakohase foorumi, kus lugejad saavad arvamust avaldada.
Eraldiseisev huvitav teema on muidugi saja (!!!) inimese koondamine. Kui seni said ajakirjanikud ühe-kahe kaupa suled sappa, siis see on küll absolutne rekord, mida on päris keeruline üle trumbata. Isegi kui sellest 100 inimesest on vaid kolmandik ajakirjanikke, on 30 üle öö töötuks jäänud žurnalisti väga palju. Isegi Financial Times koondab vähem kui Kalev Meedia.

Äripäevast leiab Donatas Narmonti pikema kommentaari Sporditähe ja Ärielu teemal. Kuigi ta kiidab suuresti ainult Sporditähte, mida ta 15 aastat välja andis, vajaks minu meelest kiitust ennekõike Ärielu, mis Tambergi käe all raudselt parimaks majandusajakirjaks muutus. (Ja siis jälle kvaliteedis langema hakkas.) Eriti silmatorkav oli erinevus just Inreko Pressi aegse ÄE-ga võrreldes, kust leidis lugemisväärseid lugusid kord kahe aasta jooksul.
Aga veel eelmise aasta kevadel ja isegi sügise hakul oli iga number otsast lõpuni häid lugusid täis - ainult vaata ja imesta.

Ärielust on kahju!

Värske info BNS-is, PMO-s, Õhtulehes ja kõikides teisteski portaalides ütleb, et Kruuda paneb enamus ajakirjadest kinni. Kahju! Äraütlemata kahju, sest mõni neist oli hea. Mulle näiteks meeldis Ärielu, mis elas läbi mitmeid muutusi ja enamus neist paremuse suunas. Kuigi, jah, viimasel ajal enam mitte ainult paremuse suunas.
Esialgse info järgi jääb alles Arvutikasutaja. Jumal tänatud, sest Ando on seda kindlakäeliselt juhtinud parema kvaliteedi suunas. Oleks väga kurb, kui Eestis jääks alles ainult kolm tehnoloogiaajakirja.

Kauppalehti külalississekanne: PR ja eksklusiivintervjuud

Kohe alguses tuleb öelda, et see ei ole terve PR-valdkonna mõnitamine, vaid lihtsalt üks näide toimetajate ja “pr-õdede” vahelisest sümbioosist. Tahan ka kohe öelda, et nimetan neid õdedeks ainult sellel põhjusel, et enamus ongi naised. Nii nagu ajakirjanduses uutest inimestest enamuses on naised (vähemalt headest uutest tegijatest). Tegelt PR-s vöiks olla rohkem mehi ja ajakirjanudes oleks ka tore näha rohkem häid noori mehi, aga see on juba hoopis teine teema.

Kui Lauri palus mul kirjutada midagi sellesse blogisse, nii hakkaksin kohe mõtlema milline oli mu eelmine kohtumine PR-inimesega.

See oli umbes pool tundi ennem meie vestlust. Töötelefon laual helises ja toru teises otsas oli naissoost PR-esindaja ühest tuntud Soome büroost. Tema alustas oma müügikõnet järgmisel viisil: Meil oleks pakkuda sulle ainuõigusega ühte intervjuud. Tegemist on ühe Ameerikast pärit IT-firma juhiga ja nemad on....

Pakkumine oli muidugi tore ja veel ainuõigusega. Isegi ameeriklasest juhiga saaks intervjuud teha. Kahjuks sellel juhil ei olnud minu arvates midagi erilist öelda ja viisakal kombel tänasin au eest ja soovisin head päeva.

Kui ma toru kinni panin, ütlesin töökaaslastele, et pakuti ainuõigusega lugu. Kaks mu kolleegi hakkasid selle peale vaikselt naerma. Üle 30. aastase kogemusega kolleeg tahtis veidi täpsustada ja kysis, kas helistati PR-büroost.

Sellest ainuõigusega pakkumisest on meil toimetuses kujunenud väike nali. Kui seda öeldakse kohe müügikõne alguses, siis on tulemus kergelt ette arvatav. Teema on ilmselt niivõrd ebahuvitav, et keegi pole sellest tahtnud kirjutada.

Muidugi ainuõigusega loo saamine on hea asi ja hädavajalik. Kui teine väljaanne ei tea asjast midagi, siis garanteerib see loole tavaliselt pikema kajastusaja ajaleheveergudel. Inimesed nii lehtedes kui büroodes saavad aru, millal on tegemist hea looga ja pole vaja hakata seda reklaamima ainuõigusega.

See ikka ei tähenda, et lugu ei tasu pakkuda. Tihti võiks valida veidi kavalama lähenemise. Sõltuvalt kujundusest on ajalehes peaaegu alati ruumi väiksemate lugude jaoks. Mitmes väljaandes on ruumi lühikestele 500 –1000 tähemärgi lugudele, mille juures tihti kasutatakse ka pilte.

Mina näiteks vajan oma paaril leheküljel selliseid pisilugusid kümmekond nädalas ja online-versiooni neid läheb mitukümmend nädalas. Nende leidmine on mõnikord töökas asi, aga kahjuks pole ükski PR-inimene veel sellist lugu otse pakkunud. Oleksin hea meelega võtnud vastu.

Sissekande autor Jani Heikkila on Soome majandusajalehe Kauppalehti toimetaja.

Mis nad vaese Maripuuga tegid?

Kaja Tampere kirjutab oma blogis, et Maripuu juhtum on kui õpikunäide maine kaotamisest: Ja töepoolest, kui te käitute nii nagu toetuste maksmise juhtimis on käitunud minister Maripuu, siis vöite kindlad olla, et edaspidi teil oma hea mainega enam probleeme pole, sest see mida pole, sellega ju muret ka pole...
Kahtlemata nii ongi. Aga samas on Sotsiaalministeeriumis tööl viis suhtekorraldusega tegelevat inimest, kes mängivad Maripuu juhtumis samuti oma kindlat ja sugugi mitte väikest rolli. Täna hommikul uuris mult üks hea tuttav, millega Maripuu suhtekorraldajad nii tugevasti välja vihastas, et nad teda nõustamast keeldusid. Tõepolest, Maripuu, mida sa neile tegid?

Untergang Eesti meedias Vaariku silmade läbi

Daniel Vaarik on pannud filmile Untergang subtiitrid ja pilab Eesti meediat. Tore film ja kena sõnum, mis üsna täpselt Eesti onlain meedia suhtumist peegeldab. Eriti toredaks teeb selle aga see, et Õhtuleht kirjutab sellest. Mahedalt irooniline :).

Paar lugu Twitterist

140 tähemärki võib olla küll päris vähe, kuid sageli täiesti piisav, et viia oluline sõnum olulise sihtrühmani. FT.com ja Telegraph kirjutavad, kuidas suurfirmad nagu Pepsi, Ford, Starbucks, comcast jt kasutavad Twitterit oma sõnumite edasamisel.
Telegraph on kirjutanud ka toreda loo, miks "terve maailm on Twitteris".

Kust tuleb usaldusväärne informatsioon?

Forrester Research uuris eelmise aasta teises kvartalis, millist informatsiooniallikat usaldavad inimesed kõige rohkem.
Selgus, et kõige usaldusväärsem on e-kiri tuttavalt inimeselt (77%), teisel kohal toote ülevaade (mitte tingimata onlain) ja kolmandal 50 protsendiga otsingumootori tulemused.
Tulemused on siin:





















Tabeli keskel käib tihe rebimine traditsiooniliste meediakanalite vahel. Paberlehed platseerusid Forresteri uuringus viiendale kohale, kohe enne sotsiaalvõrgustikke. Seitsmendal kohal on ajakirjad, kaheksandal raadio ja 10. TV. Mõnevõrrra üllatuslikult on onlain väljaannete (ajalehed, ajakirjad, portaalid) sisu vähem usaldusväärne kui trükimeedia. Samas aga edestavad need televisiooni.
Mis on saanud valvekoerast ja paljastavatest artiklitest, mille tõttu muudavad firmad oma tooteid ja teenuseid? Kardetavasti kadunud kollase sopa alla....:(.

Minu jaoks on suur ülatus Wikipedia väga madal usaldatavus - 33%. Jutud sellest, et Wikipedia on kõige uuem ja täpsem ja neutraalsem ongi juttudeks jäänud. Kui Forrester oleks etteantud vastuste hula panud ka vanamoodsad entsüklopeediad, oleks tekkinud huvitav võrdlusmoment. Minu isiklik arvamus on, et traditsiooniline entsüklopeedia oleks nimekirja tipus trooninud.

Usaldatuvuse edetabeli viimasel kohal on korporatiivblogid 16 protsendiga. Forrester lahkas sea tulemust veidi ja tõdes, et inimestest, kes loevad blogisid regulaarselt, usaldab ettevõtete blogi 24%; ja neist, kes ise blogivad - 39%. Mõnes mõttes on selline tulemus ehmatav, aga samas tasub meeles hoida, et inimesed ei usalda ettevõtteid nii kui nii. Nagu Forrester selle peale ise ütleb: "Miks peaksid nad siis ettevõtte blogisid usaldama rohkem kui pressiteadet või reklaami?".

Olen samal arvamusel Forresteriga, et madal skoor selles konkreetses tabelis ei peaks veel tähendama, et firmad peaksid blogimise lõpetama. Vastupidi - sisule peab oluliselt rohkem tähelepanu pöörama ja blogima nii, et see oleks auditooriumile (tarbijatele) huvitav ja lähedane. Need on väärtused, millest peavad kinni traditsioonilised meediakanalid - uudis peab inimest puudutama isiklikult, olema talle lähedane ja mõistetav.

Kui ettevõte kohustab oma suhtekorraldajat või sekretäri kribama sissekandeid (uutest) toodetest ja kõigest muust, mis on huvitav firma juhile, aga mitte tarbijale, siis ei ole edu loota. Kirjutatagu probleemidest ja lahendustest, millega tarbijad kokku puutuvad, valdkonnaga seonduvatest teemadest, inimlikult ja arusaadavalt. Kahtlemata seab see osa korporatiivblogijatest (vähemalt) kahe tule vahele: ühelt poolt juht, kes peab "asjasse puutumatutel teemadel" kirjutamist aja raiskamiseks, teisalt auditoorium, kes ei taha lugeda reklaamtekste.
Täienduseks: Pikemat sorti ülevaade ilmus 13.01 Delfis

Twitteri kasutajate uuring

HubSpot on teinud esimese uuringu Twitteri kasutajatest - State of Twittersphere - Q4 2008 Report. Oleme siin blogis (ja Ärielus) varem kirjutanud Technorati blogosfääri raportist, mis põhines sadadel blogidel ja blogijatel. Twittersfääri uuring baseerub aga sadadel tuhandetel Twitteri kasutajatel, mis annab sellele kõvasti usaldatavust.

Olulisemad punktid HubSpoti uuringust:

• enamus kasutajatest on uued, st liituseid aastal 2008
• iga päev avatakse 5-10 000 uut kontot
• 35% Twitteri kasutajatel on kuni 10 jälgijat (follower)
• 9% Twitteri kasutajatest ei jälgi mitte kedagi

Nagu ülalolevalt graafikult näha, algas Twitteri populaarsuse kiire kasv kaks aastat tagasi ja sai erilise hoo sisse elmise aasta kevadel.













Jälgijate hulk kahaneb alates 50 jälgijast kiiresti. Samas on nii mõnelgi kontol (inimesel, firmal, asutusel, huvigrupil) enam kui 1000 jälgijat.













Ootuspäraselt saadetakse kõige vähem tviite nädalavahetusel. Üllatuslikult on tööpäevadest kõige rahulikum aga esmaspäev, mitte reede. Nädala haripunkt saabub kolmapäeval.

Kuidas suhelda blogijatega - Õhujõudude näide

USA õhujõud on teinud suhtlusreeglite pildi (arvestades paari tüpot, siis on see alles tööversioon), mis aitab USAF töötajatel blogisissekannetele reageerida (või mitte reageerida).

Ameerika õhujõudude tegemistest sotsiaalmeedia vallas on ennegi kirjutatud ja nad on tõesti eesrindlikud - esindatud nii blogosfääris, Twitteris kui YouTube'is.

Visake pilk peale nende uue meedia lehele, kus on widgetid ja podcastid. Kui mõni aeg tagasi kirjutasime Suurbritannia politseist Facebookis, siis nüüd kutsume üles Eesti kaitsejõude suurendama oma kohalolekut sotsiaalmeedias.