Selle nädala esimene sissekanna kuulub rubriiki Nutt&Hala.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et rääkisin eelmisel nädalal kommunikatsiooni aastakonverentsil PR 2.0-st ja strateegilistest muutustest. Tegin kena presentatsiooni, aga viimasel hetkel otsustasin selle ümber teha ja rääkida natuke ka muudest asjadest. Kuna ma ei jõudnud uut teksti pähe õppida, kirjutasin jutu PowerPointi märkmetesse. Igal normaalsel juhul peaks olema nii, et suurel ekraanil näidatakse esitlust, esineja aga näeb oma väikselt ekraanilt nii esitlust kui selle juures olevaid märkmeid ja taimerit. Väike kahtluseuss oli hinges enne oma esinemist ja nii ma uurisingi konverentsi tehnikult ettevaatlikult, kas ikka Presenter View’d saab kasutada. Ta kinnitas kõhklematult, et loomulikult saab. Lühikese kohvipausi ajal sai kiiresti selgeks, et tehnikul pole õrna aimugi, mis loom on Presenter View. Kuna mina ei ole ka suuremat sorti tehnik, pidingi improviseerima ega saanud toetuda valmis kirjutatud tekstile.
Mõtlesin naiivselt, et tegemist on erandiga. Täna korraldasime pressikonverentsi Maardu Graniidikaevandusele ja tahtsime sama trikki kasutada – esinejate oli laual sülearvuti, kus pidi paistma Presenter View. Tehnik ütles, et see kui sülearvuti ekraanil dubleeritakse suurel ekraanil olevat pilti, ongi Presenter View. Tutvustasin talle seejärel lahkelt, mis on Presenter View tegelikult ja seepeale kostis ta: “See on mingi PowerPointi asi ja ma ei peagi seda teadma”.
Tegime suured silmad ja seadsime ise aparaadid õigesse režiimi. Aga küsimus jääb – mille eest nendele tehnikutele makstakse?